Kuidagi järjest raskemaks läheb see tavaellu tagasi pöördumine. Polnud ju enam kaugeltki esimene reis, millelt koju tagasi sai tuldud, aga kuidagi ei jookse enam hambasse. Hommikuti ei saa aru, kus ma olen. Tööl ei saa suurt aru, mida tegema peaks. Isegi normaalset unenägu ei näidata enam. Kõik on kuidagi segamini ja laiali. Võib olla tuleb see sellest, et paar päeva peale saabumist sai kohe Hispaaniasse uue Toyota RAV4-ga tutvuma lennatud. Kaks lendu sinna, kaks tagasi. Või siis tuleb see sellest, et mu ümber on lihtsalt liiga palju ruumi. Sai ju peaaegu et kuuke autos elatud. Külg-külje kõrval, pead-jalad koos. Siin istud, siin teed tööd, siin sööd ja magad. Kuidagi mõnusalt kompaktne ja turvaline. Ahjaa, ja vaikne on siin ka. Isegi magamispinnas tundub vale. Mingil aimamatul hetkel(tegelt juba peale Magadani) läks mu moodne isetäituv lebo katki ja muutus veel moodsamaks isetühjenevaks leboks. Igavesti mugav – ärkad ja keerad rulli. Ei mingit pressimist ja jama. Ainult, et magama pead maru kiiresti jääma. Et teadvusel olles küljealune kõvaks ei muutuks. Ja kui magad, siis on juba nagunii savi.
Paar asja sai seal külmal maal muidugi selgeks ka. Seda, et ma külma kardan, teadsin ma juba enne. Mitte, et ma hull külmavares oleks, aga selline foobiavärk või midagi sellist. Mingist kraadist alates lukustab lihtsalt ära. Tegelt ma vist tean, kust see alguse sai. Mõned aastad tagasi sai talvepakasega Pakri saartel filmimas käimise ajal poolsurnuks külmetatud. Kuukene peale seda oli ikka veel külm olla.
Jajaa… ma tean, et see on ainult peas kinni, aga mu pea ei tea seda ja vastuvõtu osakonna rahvas tundub ka enamuse ajast pukusel olevat. Nüüd sain aga oma eksistentsiaalse ja produktiivse olemise temperatuurivahemiku teada. Olen aktiivne 22-st soojakraadist miinus 20-ni. Sealt edasi hakkab lukustama. Soojaga on lihtsam. Lihtsalt on vastik ja jõudu pole, aga pea töötab ja põgenemisteid ei otsi. See vist kehtib küll ainult rohelistel aladel, sest Mongoolia +44 ei olnud hull midagi. Kõrvetas ainult. Aga eks sellel suvel saab teada. Kasahstanis ja Kõrgestanis peaks seda sooja olema kuhjaga. Seega…jääme ootele. Aga külmaga on hoopis teine lugu. Paha isegi mõelda, kuidas minuti-paariga katmata ninaots jää-jullaks muutus, nii et hirmust karupeletus-materjal püksi tahtis tulla. Kuidas Buff näo külge kinni külmus ning habemest alles viie minuti soojasistumise peale lahti lasi. Ja loomulikult ka see, kuidas maailma-head Fjälli Barents talvepüksid tundratuules (tuuleindeksiga kuskile -67-e kanti) minutitega kangeks tõmbuvad. Ning mu külmaga lukustuv pea, mis ühel hetkel paaniliselt pääseteid otsima hakkab…
Aga see selleks. Nüüd on vist lihtsalt natuke puhata vaja. Uus äge sari ootab monteerimist, elu elamist ning paar riiki tahavad külastamist.