Elupala – RV hell

IMG_9963 (1)

Siin ta nüüd oma hiigelsuure matkasuvilaga oli. Hirmu ja õudu täisvalgunud silmad paaniliselt tekkinud olukorrast väljapääsu otsimas. Vanamees lappas kõrvalistmel palehigis kindlustuspabereid, jõudmaks selgusele, kas kindlustus laialt asfaltilt maha keerates üldse töötab.
“Aga navi näitas ju…!”, vabandas naine väriseval häälel, üritades kogu tekkinud olukorda sujuvalt tehnikavidina kaela ajada.
“Sina oled roolis…”, sisistas vihast pulbitsev vanamehenäss kõrvalistmelt vastu. “Näed!”, ajas vanamees näpuga kindlustuspaberites järge – “No offroading, on siin selgelt kirjas. Otsi nüüd mingi koht ja keera käppelt ümber, enne kui keegi vastu tuleb.”
“Näe, mingi töllam juba vahib siin oma tillukese bussiga… Miks sa selle reisiauto üldse nii suure pidid ostma?”, nähvas naine kangelt vastu.
Panin tagumise käigu sisse ning asusin tagurdades sobilikku möödasõidupesa otsima.
“Ise tahtsid ju, et koertel oleks ruumi joosta!”
“Ahh…sõida seenele! Mille kuradi pärast me siia Albaaniasse üldse ronisime!?!”, ei andnud naine järele ning roolis hiigelsuure matkasuvila okstekriginal järgmisesse kitsasse kurvi. “Ehk on keeramiskoht selle järgmise kurvi taga?”, ohkas ta murepisar silmanurgas pärlendamas.
Ega nad ju saanudki teada, et Albaanlased olid ristmikult salamisi uue tee järgmisesse linna vedanud, kuid jätnud sellest navile teatamata. Samuti ei teadnud vanapaar ka seda, et esimene keeramiskoht tulebki selles samas linnas, kuhu on mööda käesolevat kitsukest ja kõverat rada sõita 30 kilomeetrit.

Pressisin end bussiga väikesesse teeäärsesse taskusse ning lasin vastutulevatel seenior-matkajatel endast vaikselt mööda sõita. Hirm naise silmades oli vahetunud vihaseguse põlgusega.
Ega’s midagi, head teed teilegi!

IMG_0876

IMG_0912

Seal, kus lõpeb tee… ehk Eesti Narnia.

Enne veel, kui suur suvi end lõppenuks kuulutas, keerasin Mersu X-klassile elu sisse ning käisin vähesõidetud teede ja varem külastamata rannikuküladega tutvumas. Valisin selle nädalavahetuse sihtpunktiks Peipsi järve selle osa, kus tee ühel ilusal hetkel lihtsalt otsa saab. Sealt kus jäljed kaovad, algab üüratu Emajõe-Suursoo, millest ei vii läbi ühtegi avalikku teed.

Emajõe-Suursoo on Eesti suurim deltasoostik ja selle pindala on umbes 1000 km². Soostiku kaitseks moodustati 1981. aastal kaitseala. Maastikukaitseala keskus — ühtlasi Emajõe-Suursoo looduskeskus — asus Tartust umbes 25 km kaugusel Emajõe vasakul kaldal Kavastu külas. 2006. aasta 1. jaanuarist oli Emajõe-Suursoo maastikukaitseala Riikliku Looduskaitsekeskuse Jõgeva-Tartu regiooni koosseisus. Endise kaitseala piiridesse jääb 3 suurt ja 5 väiksemat järve: Kalli järv, Leegu järv, Kalli järv, Soitsejärv, Võngjärv ning Lääniste Ahijärv.

Sügisel 2010 peeti Emajõe-Suursoos maailma esimesed jõhvikakorjamise maailmameistrivõistlused.

 

Peipsiäärsed külad on alati palju huvitavat pakkunud. Olenevalt hooajast saab sealt osta sibulat, suitsukala, moosi ja palju muud. Inimesed on toredad ning tehnika, mis koduhoovidest välja piilub, tasub uudistamist. Samuti kutsub Peipsi liivane rand suviseid puhkajaid ja ujujaid.

Samuti leiab sealsetest põhitänavaga käsikäes kulgevatest (rida-)küladest põneva arhitektuuriga maju, ilusaid vanausuliste kirikuid ning muuseume, mille seas ka samovaridele pühendatud väljapaneku. Kellel aga Peipsi järve alumised külad käidud, soovitan võtta suuna järve ülemisse osasse. Sealt leiab hulga ajahamba poolt tugevalt hammustatud vanu firma-suvilaid ja toonaseid kuurorte. Mõned kohas oleks aeg justkui seisma jäänud ning loodus on teinud oma töö. Samas kõrval käib pinev ehitus ning metsaaluste asustamine. Kellel suvila, kellel maja, kellel midagi muud. Ja kui sinna sõidate, ärge keerake enne tagasi, kui Vasknarva jõuate.

Isegi Pihkva järve ja Lämmijärveta on Peipsi järv pindala poolest Euroopa neljas kuni viies järv. Peipsist eespool on Laadoga, Äänisjärv ning Vänern, olenevalt Saimaa järve kokku loetavatest osadest ka Saimaa. Peipsisse voolab u 200 jõge või oja, suurim neist on Emajõgi. Ainus väljavoolav jõgi on Narva jõgi. Peipsi suurim saar on Eestile kuuluv Piirissaar. Piirissaarest lääne pool asub Vasikakuiv.

Peipsi põhjarannik on liivane, kena loodusega ilus piirkond ning kõrgelt hinnatud puhkeala, kus vanadel rannaluidetel kasvab männimets ja järve ääres on maaliline liivarand, mille pikkus on umbes 40 km.

Varnja võttis mind vastu väikese üllatusega. Esiteks bussijaam kohanimega Vanaussaia ning seejärel asulasilt, millele olid terava taibuga inimesed ühe juti juurde joonistanud ning sedaviisi Varnjast Narnja teinud. Kui järgi mõelda, siis päris tabav, sest ees ootas hulk põnevaid ja muinasjutulisi külasid.

Varnja on Eesti Peipsi ranniku kõige lõunapoolsem küla ja kõige lõunapoolsem Peipsi-äärne küla põhja pool Emajõge. Lõuna poole jääb Varnja soo, mis jääb Emajõe Suursoost põhja poole.

Nagu paljud teisedki Peipsiäärsed külad, on ka Varnja ridaküla. Elanike arv on umbes 250. Kohalikud elanikud on rahvuselt põhiliselt venelased. Küla nimi on seotud Peipsi järves asuva suure Varesekiviga (Voroni kiviga). Selle kiviga seostatakse Jäälahingut. Kohaliku külaseltsi eestvedamisel on loodud Kolkja vanausuliste muuseumi filiaal, milles leiab käsitlust vanausuliste elulaad. Tuntust kogub septembris toimuv iga-aastane sibula- ja jõhvikalaat. Varnjat on esimest korda mainitud 1582 (Warnia, hiljem Waronja). Kindel asustus tekkis 18. sajandil. Varnja vallakoolis oli 1879–1880 abiõpetajaks Jakob Liiv.

Varnja vanausuliste palvemaja on armas ja hubane ning rikkaliku ikonostaažiga paik Peipsi kaldal. Kohaliku vanausulise pajatuste saatel saab huvitava ülevaate vanausuliste elu- ja ajaloost. Kohalolekuks võib varuda aega ligikaudu tund – külastus ja südamlik elamus on seda aega väärt! Vaata lisaks: http://www.sibulatee.ee/our-destination/varnja-palvela/

Kasepääsid on Peipsi järve ääres kaks. Ülemine, kohe Mustveest veidi maad allapoole, on paljudele teada-tuntud koht. Väiksem Kasepää asub aga Varnja ja Kolkja külade vahel. Selles väikeses asunduses elas 2011. aastal 194 elanikku, neist 12 eestlast. Muus osas kehtib paljude Peipsiäärsete külade kohta kõnealustest küladest veidi põhja pool asuva Kasepää valla lehel välja toodud kirjeldus:

Meie valla territooriumil on aastasadu elanud kõrvuti erinevad kultuurid ja rahvused. Kolme sajandi pikkune erinevate rahvuste kooselu on loonud omapärase huvitava segakultuuri. Siin on säilinud vene vanausuliste kogukond, kes järgib omapäraseid traditsioone ja elukombeid. Kogukonnale on omane elada kilomeetrite pikkustes tänavkülades ja jalutuskäiguks võiks siin kuluda terve päev. Küla peatänavat vaadates jääb mulje, et oleme sattunud kuskile teise riiki ja teise aega. Majad on paigutatud otsaga tänava poole ja asuvad niivõrd tihedalt üksteise kõrval, et eestlase silmale mõjub see eksootiliselt. Hoonete detailides on näha nii eestlaslikku ettevaatlikkust kui ka slaavilikke kaunistusi. Tänavkülad on eriline vaatamisväärtus, mida ei kohta isegi mitte  Euroopas. Vaata lisaks: http://kasepaa.kovtp.ee/tutvustus-ja-asukoht

Kolkja (vene Кольки) on alevik Tartu maakonnas Peipsiääre vallas. Esmakordselt on Kolkjat mainitud 1592. aastal (Kolko) ja 1601. aastal (Kolk). Hiljem hakati eristama Suur-Kolkjat ja Väike-Kolkjat. Kolkja alevik moodustati 1977. aastal Väike-Kolkja, Suur-Kolkja ja Sohvia küla liitmise teel. 2000. aasta rahvaloenduse andmeil elas alevikus 400 elanikku. 2011. aasta rahvaloenduse andmetel oli Kolkjas 277 elanikku, neist eestlasi 21 (7,6%).

Kolkja alevikus asub Peipsiääre vallavalitsus, postkontor, Kolkja põhikool. Samuti tegutseb alevikus kaks vanausuliste palvemaja, on avatud muuseum (Kolkja vanausuliste muuseum) ning kala ja sibula restoran (Kolkja Kala-Sibularestoran).

Kõik kolm küla asuvad Peipsiääre vallas. Vald moodustati 2017. aastal Alatskivi valla, Kallaste linna, Pala valla, varasema Peipsiääre valla ja Vara valla ühinemisel. Valla 652m2 territooriumil elab kokku 5506 inimest. Mitu Mercedes-Benzi X-klaasi kastikat selle valla teedel liigub, pole teada. Küll on aga siinkirjutajal teada, et X-klass on lühikese ajaga mulle sügavale nahaalla pugenud. Mõne autoga tekib kiirelt äratundmisrõõm ning vastastikune kompromissitu mõistmine. Ma ei hakka selle auto lugu siia uuesti lahti kirjutama, sest seda saad lugeda siit: https://www.wroomer.ee/mercedes-benz-x-klass-kui-joukas-vend/

Küll aga om mul hea meel teatada, et peatselt jõuab ka meie teedele Mercedes-Benz X-klassi täiustatud ning võimsam versioon X350 d 4MATIC, millel saab olema nö. pidev nelikvedu, mis kalkuleerib kõigi nelja ratta läbilibisemist ning suunab neile jõudu vastavalt vajadusele ja oludele. Sõidurežiime saab olema kolm – 4MAT, 4H ja 4L. Ehk siis maakeeli alaline selektiivne nelikvedu, kiire vahekasti diferentsiaalluku poolt lukustatav nelikvedu ning aeglustiga nelikvedu. Ümberlülitust aeglaselt(4L) kiirele(4H) nelikveole võib läbi viia kuni kiiruseni 70km/h.  Tagurdades aga kuni kiiruseni 20km/h. Vastupidi (4H-4L) lülitades peavad sõidukiirused jääma kuni 40km/h ja 10km/h.  Kasuliku maastikulisana on saadaval ka tagadifrilukk. Mõlema lülituse puhul tuleb arvestada asjaoluga, et lülitamise hetkeks peab automaatkäigukast olema neutraal-asendis.

Lisaks seitsmekäigulisele automaatkäigukastile leiab täiustatud versioonilt ka Dynamic Select nimelise sõidurežiimi-valitsa, mis võimaldab auto ümber lülitada Eco, Comfort, Sport, Off-Road või manuaalsesse režiimi.

X350 jõuallikaks on 190kW 2987 cm3 diiselmootor, mille maksimaalne vääne on 550 Nm. Muud head andmed ja sõiduomadused vaatame üle siis, kui meil sellega kodumaisel pinnal sõita õnnestub.

Esimesed võimsamad X-id on juba Silberauto salongis olemas ning neid saab oma näpuga katsuda ja osta.

Viited: Wikipedia ja kohalikud lehed.