Fjälli talve-“jahikad” Brenner Pro Winter

Juhtus nii, et tuli üle nelja aasta taas kaamera kaenlas polaar-matkale minna. Ega ma sellepärast väga muretsenud. Eelnevate aastate käigus olin suurepärased talveriided sõkaldest välja sõelunud, ent murepunkte siiski oli. Reisieelse inventuuri käigus tuli välja, et mind uhkelt teeninud Barents Pro Winter püksid enam teps mitte jalga ei läinud. Vaevalt, et mina nelja aastaga paksemaks olin läinud… pigem oli pükstega midagi juhtunud või ladestus aastatega kogutud tarkus kuhugi valesse kohta.
Ühesõnaga – kõik muu töötas ja sobis, aga püksid enam jalga ei läinud. Ja ega seal palju mõtlema pidanudki. Helistasin Kuubalt Matkasporti ette ja palusin paar suuremat numbrit kinni panna. Aga nad tegid veel midagi. Koos Barents Pro Winter pükstega olid kõrvale tõstetud ka ühed jahimeestele mõeldud mittekahisevast materjalist veekindlad ja seest karvased Fjällid – Brenner Bro Winter. Erinevalt Barentsitest ei olnud vaja nende pükste säärepikkusi õigeks lõigata. Ja kuna aega nappis enne uut väljasõitu, otsustasin jahikate kasuks. Tõsi, sutsu pikad olid, aga lumes sumades tulevad pikemad püksid nii või naa kasuks ning muul ajal saan püksisääred veidi üles keerata. Kusjuures pükste pikkus pole eripära – pigem olen mina oma kaalu kohta veidi liiga lühike.
Pükste kasuks rääkisid ka veidi laiemad sääred, mis mind kaugelkti peenemana näidata ei aidanud, ent võimaldasid muretult liikuda ja kõrgesse autosse astuda.

DSC00562
Õige otsuse üle on alati hea meel. Püksid sobisid nendesse talvistesse ja arktilistesse tingimustesse ideaalselt. Sooja pesu pükse polnud vaja alla panna ka -47-kraadises pakases. Tõsi, sellistes temperatuurides muutusid püksid krabisevateks kui suvetelk miinuskraadides. Tuulepidavusele tuleb samuti maksimumpunktid anda. Seisad tormis kui skafandris, tuisk saputab kuis jaksab, aga sisse ei murra ükski külm. Mõneti uskumatu kogemus.
Screenshot_20190311-083120_MessengerPaar miinust leidsin ka. Autos istudes on veel ok, aga söögikohtade ja üürikorterite soojuse jaoks on “jahikad” liiga palavad. Loogiline ka, kui järele mõelda…
Teine teema oli aga üleskeeratud säärtes, mis kogusid lume endasse. Autos istudes sulas lumi ning voolas säärevoldist solinal välja, kui jala kõrgemale tõstsin. Aga ka see teema on tihedalt seotud minu pikkusmõõtudega. Ja siis see, et mina, kes ma eelistan värvilisemate riietega ringi liikuda, pean hakkama saama karmi, ehk isegi veidi range tumerohelise tooniga. Samas pole talve/metsa/ekspeditsiooni -tingimustes väga vahet ka.
Lisaks tavataskutele on pükste säärtel kaks suurt taskut. Parempoolsest leiab kaks väiksemat sisetaskut, millesse saab paigutada midagi sellist, mis paigal peaks seisma. Tasku klapi tagumises osas on pilu ning väike aasake, mis laseb väärt jahupussi otsapidi taskusse pista ning aasaga enda külge kinnitada. Tagataskuid on üks ning põlveosasid katva lisakanga all on väike pilu põlvekaitsmete või -pehmenduste paigaldamiseks.
Kokkuvõtteks tuleb nentida, et tegemist on tõenäoliselt parimate Fjälli talvepükstega. Tõsi, ka hind on vastav, aga Tšeljuškini neeme ekspeditsioon näitas, et püksid olid oma hinda kuhjaga väärt. Ja sedasi on Fjällräveni paadunud fänn erakordselt lihtne olla. Aitäh!

DSC00559v

DSC00566v

See pole ainult sääskede ja siilide öö

Kaks rohmakat emotsiooni Taimõri poolsaarelt.

25.02.2019 õhtul, siis kui olime ülitormise ilma tõttu Tšeljuškini neemelt tagasi sõites suutnud päevaga läbida vaid 40 km…
Istusime kolmekesi autos. Tõstsin kannu tulele, rebisin vee järgi ahmivatelt toidupakkidelt ülemised ribad maha. Kalle valas lumeveega lahjendatud piirituse-viina suurde oranži toidutermosesse.
Vesi lahvatas keema, paisates ühtlaselt võdiseva aurujoa auto katuse poole. Udu roomas vaikselt autoklaase vallutades mööda aknaid laiali, jääkirmetis truult kannul. Valasin kuuma vee prõksuvatele kuivtoitudele ning tõmbasin pakisulgurid kinni.
Kalle koukis samal ajal joogitermoselt kaane maha. “Näe, pealekas on ka valmis – tee on jahtunud”, teatas ta ja võttis oranžist toidutermosest suure lonksu.
Tõepoolest, piirituse-viin ja leige tee polnud kaugeltki ideaalne kooslus, aga midagi muud meil pealekaks enam polnud. Pikaks veninud reis oli meie varusid kõvasti räsinud. Konservi ju tegelikult oli ja “polarnikutelt” saadud kondentspiima ning kalakonservi samuti, aga neid võis hiljem vaja minna. Halb ilm ähvardas meie tulemisele kulunud 8 inimtühja päeva aimamatu koefitsendiga korrutada.
Vaid 40 km päevas polnud me juba ammu sõitnud. Enamasti rebestasime ikka saja juurde…
Nii me seal endassevajununa istusime – päevasest võitlusest väsinud, tüdinenud ja löödud. Raidi auto oli mõned päevad tagasi, 26 km enne Tšeljuskinit Kara mere koletusse põhja vajunud… Tipu võtsime ära, kuid eeldatud juubeldamine polnud intsidendi tõttu teab-mis ülev… Õnneks olid nad (Rait ja Tomm) nüüd piirivalve-kopteriga tagasi Hatangasse lennutatud… meil oli aga vaja sinna jõudmiseks läbida needsamad tuhatkond reeturlikku mere- ja jõejääga inimtühja kilomeetrit.
Toit sai valmis. Kalle valas oranži toidutermosesse uue laari piirituse-viina ja lasi selle koos jahtuva teega uuele ringile.
Autokõlaritest hakkas kostuma vaikne laul. Väljas vilises tuul. Tuisk mattis ähvardavalt kahisedes autot ja kõrvalt mööda vantsinud jääkaru jälgi. Keha täitus tüdimusega. Viin murdis ajurakkude kiljudes peasügavusse, pakkudes argioludele kerget vaheldust. Korraks oli hea… ja siis võttis kurbus üle.

Head teed.

 

28.02.2019 paarsada km lõunapool (N75.42304) – autokõlaritest kostub sama lugu. 367-looline list on teinud ringi. Õhtuse taeva on enda valdusesse haaranud meeletud virmalised. Meeletud virmalised… Meeletud…
Vaikne tuul puhub taevasse vahtivatest silmadest pisarad välja. Hingeaur tahkub valge katuna vuntsidesse ja habemesse, pisarad jäätuvad külmadel põskedel. Raisk, kuidas kammib. Kõrini.

Fotor_155125636787329

Fotor_155125536092376

Fotor_15520406294770

Fotor_15513498682903

Fotor_155125562204248

Fotor_155125540965522

Fotor_155125553822271

Fotor_15513498251830

20190301_084101