2012 aasta sügisel istusin ühes euroopa lennujaamas ja ootasin edasilendu. Minu vastas istus umbes 50-60-aastane halli lühikese habemega mees ning luges raamatut. Aegajalt muhelev mees oli mõnusasti ebamäärasesse lennujaama-tooli vajunud. Istus seal, jalg üle põlve, ning temast kiirgus välja mingit lummavat rahu, elutarkust, kogemusi ja laia silmaringi. Ning tema rahulikus- ja elunautivas olekus oli midagi paeluvat
Vana oli ise umbes meeter-seitsekümmend pikk. Algas halliks elatud juustega, millele järgnesid päevi näinud flanellsärk ning Fjällräveni püksid ja lõppes matkasaabastega. “Vot, kus on muhe vana”, mõtlesin ja lasin mõttelõngal edasi kerida. “Mine tea, kus kõik ära on käinud, mida näinud ja kuhu teel, et vahepeal siia lennujaama on sattunud…Istub mõned hetke siin, loeb raamatut, et siis järgmise lennukiga mine-tea-kuhu kaduda.”
Fjällräveni riided ja varustus on mind ammu paelunud. Osati ehk selle brändi naaberlikkuse või siis põhjamaise päritolu tõttu. Osati kindlasti ka kvaliteedi, läbimõeldud mugavuse ja vastupidavuse tõttu ja noh, mis siin salata, ka emotsiooni pärast. Nii selle, mida sa ise head riiet kandes tunned, kui ka selle pärast, mis mulje see sinust jätab…
Puhas edevus? Ei. Oota, ma kohe seletan.
Kunagi seisime seiklusi korraldava Indrekuga rahvamassi ees ja tutvustasime neile algavat aktiviteeti. Väikesel pausil läks jutt matkariiete ja nende hindade peale, ning Ints võttis selle kokku lausega: ” Jah, samalaadsed püksid saaksin ma kõvasti odavamalt ka mõnest tööohutuskeskusest, aga mis tõsiseltvõetav matkajuht ma neile inimestele siin siis oma tööpükstega oleks?”
Ja tal oli jumala õigus.
Tegelikult sa ju ei taha, et sind kuhugi metsa viiv matkajuht kuidagi ebaadekvaatne või mitte-tõsiseltvõetav välja näeks. Sa tahad, et tema näol oleks tegemist oma ala professionaaliga, kes mõjuks tõsiseltvõetavana nii oma oleku kui ka väljanägemisega. Keda saaks usaldada ja kellele saaks loota. Samuti ei tule ettevõtte juht tähtsale koosolekule dressides. Ning õige müügimees ei haise kundet moosides lõuna-õlle järgi. Näiteid võib tuua sadu ja igalt alalt.
Aga see selleks. Mina olen selle “Polaarrebase” toodangusse kinni jäänud. Ma küll kutsun ennast enne igat uut ostu korrale, et “Äkki on nüüd juba liiga palju?!?”, aga ju siis vist ei ole. Vähemalt ma lohutan ennast nii. Üle panna on ka maru nigel. Meenuvad ajad kui igapäevaselt Harley-Davidsoniga sai ringi sõidetud ja ühel hetkel tajutud, et pea kõik seljas olevad riided vastavat tähist kannavad. Selge overkill, või ei ole? Mine võta kinni.
Igatahes ei ole ma üheski tootes veel pettuma pidanud. Erilise lemmikuna tuleb aupaistet heita Parents Pro pükstele, mis on justkui jalga valatud. Maasikaks veel küljetaskus asuv väiksem tasku, mis sinna pandud rahakoti ilusasti paigal hoiab. Ja asi, mida just ülelliia tihti ei kohta – palistamata sääred, mis võimaldavad ebastandardsete jalgadega inimestel ka omale õige pikkusega püksid saada. Lased lihtsalt sealt ära õmmelda, kust vaja. 5+, iga kell!
Jah, mis siin salata – hinnad on nagu on. Ja enamsti ikkagi on. Nii, et on tunda. Sellel on aga kaks poolt. Ühest küljest on asjad küll kallid, aga teisalt peavad need väga kaua vastu. Vast et liigagi kaua, sest ikka veel tervete pükste asemele ei tule just suur osa kliente uusi ostma. Softi pole vaja ka uuendamas käia… nii, et üsna ühe diili bisness tundub olevat…