Jah, aitab küll. See võib küll mõneti ehk liiga resoluutsena kõlada, aga sellisele järeldusele ma möödunud polaarreisi käigus jõudsin. Kui nüüd veidi lähiajalukku vaadata, siis selgub, et olen viimase kolme aastaga umbes 100 000 km Venemaa erinevaid teid ja radu sõitnud. Käinud ära peaaegu igal pool. Mõnes ka mitu ja sinna, kuhu veel kisub, ei minda. Filmitegijana üritad otsida ikka midagi huvitavat, mida filmida. Uusi ja ennenägematuid asju, uut loodust, uusi teid ja olukordi. Paraku läheb seal hiigelsuurel maal igasse kohta vaid üks tee ning sedagi on enamasti tuhandeid ja tuhandeid kilomeetreid. Tuhandeid ja tuhandeid kilomeetrit juba korduvalt sõidetud ja nähtud teid, radu, linnu, silte, mälestusmärke. Ei midagi uut. Ei midagi erutavat, mille nägemisel pöial paaniliselt kaameralt “Power” nuppu otsima hakkaks. Samasugused halvad või natuke paremad teed. Samasugused kesk-venemaad katvad kased, samasugused lehisesalud, samasugused sood ja rabad. Ning tonnide viisi mägesid. Imeilusaid, võimsaid, lõputuid ja aukartustäratavaid. Aga ka need on kõik nähtud. Vahelduvad vaid talvised valkjashallid toonid ning suverohelisus. Ja kõik. Kõik peale peadpööritava teedeehituse seisab. Seisab, nagu oodates pikkisilmi ning agoonias mingit suurt pauku, mis kogu platsi puhtaks pühiks. 
Et elu saaks taas uuena alustada. Et tühjade varemetes mahajäetud linnade asemele saaks tekkida midagi värsket. Midagi elusat, mis need inimkonna välkettevõtmiste najal kerkinud monstrumid kasvõi loodusega täidaks. Et need kokkukukkunud, küllili vajunud, äralagunenud ning mahapõletatud arhidektuurimonstrumid ükskord kaoks, viies endaga kaasa selle masendava mälestuse kunagistest aegadest kui kõik oli justkui parem. Aga ei olnud. On vaid hingekriipivad mälestused millestki, mida enam ei ole, ega tule. On vaid trööstitu pilt valges lumevaibas, mida “ehivad” tormituulte rasitavad akendeta majad, linnad ning kõikehõlmav laga.
Aga ka kõik see on nähtud, kogetud, filmitud. Ja siis leiad ennast ühel hetkel olukorrast, kus su tühi pilk möödakihutavalt maastikult midagi huvitavat leida püüab. Paaniliselt. Sest midagi on ju vaja filmi panna. Midagi on ju vaja näidata. Ja niimoodi tuhandeid ja tuhandeid kilomeetrid tühja ja igavat teed. Lõpuks jõuad esimesele zimnikule. Maastik muutub ja taas on midagi filmida. On, mida jäädvustada ja teistega jagada. Oled rõõmus ja tunned ennast asjalikuna, et saad vaheludeks ka natuke tööd teha, kuniks tajud ühel hetkel, et ka sellel teel ei muutu mitte kui midagi sadu ja sadu kilomeetreid. Ka sellel rajal sai esimese viiesaja kilomeetriga kõik nähtud. Edasi on vaid kõik korduses. Uuesti ja uuesti. Ja siis jääb ainult oodata, et midagi juhtuks… Et midagi läheks katki… Et midagigi toimuks…
Režisöör su peas ketrab ja genereerib erinevaid olukordi, et võimalikuks süzeemuutuseks valmis olla. Otsib aspekte ja kaadreid millega filmi loogiliselt jätkata. Otsib mingitki märki sellest, et midagi huvitavat võiks järgmiseks juhtuda. Ükskõik mida…
Selle spektri teises otsas on elutult süles tolknev kaamerakäsi, mille ainsaks funktsiooniks on jäänud kaamera süles hoidmine. Vedeleb seal, sõrmeotsaga õlatoe vahelt kinni hoides ning ajust tulevaid töökuulutusi oodates.
See ei olnud nüüd enam päris see, mis esimesed kolm talvesõitu. Kindlasti oli siin oma osa ka matka pikal kestvusel ning ülipikkadel “ülesõitudel”, mis hoolimata 36-tunnistest sõidumaratonidest ikkagi halvavalt igavad olid ja aja venima panid. Olgu, ka suvine Kasahstan kippus venima ja tundus igav. Aga seal olid inimesed ja inimesed on huvitavad. Ma võin tundide viisi kuskil kükitada ja askeldavaid kohalikke inimesi filmida. Hing seest sooja rahu täis ja näos rahulolutunne, nagu kroonilisel uppujal, kes on just sünnipäevaks täispuhutava ujumisrõnga saanud.
Et see pikk jutt nüüd kuskilt otsast haisema ei läheks, tuleb tõdeda, et kokkuvõtteks sai sellelt pikalt reisilt ikkagi palju head materjali ning uus sari saab vähemalt minu jaoks olema parem ja huvitavam kui see eelmise aasta “Taimõri” oma. Aga selle Venemaaga on nüüd küll kõik. Mul ei ole selles matkaformaadis seal enam midagi teha. Tundub, nagu ma oleks seal juba kõike näinud ka kogenud. Magadanis on käidud. Tšukotkal kah. Road Of Bones on sõidetud. “110”. Samuti BAM… suvel ja talvel. Baikal nähtud. Silmapiirini lagedad ning imelised polaaralad samuti. Neljast kohast üle Uuralite käidud. Kõrbes peaaegu ära surnud. Erinevaid zimnikuid on kah nüüdseks sõidetud vast 6000 km jagu…
Aitab nüüd küll. Lähme kuhugi mujale kah. Maailm täis maid, kohti ja radu mida sõita. Inimesi ja seiklusi, mida filmida. Olukordi, mida kogeda ja asju mida õppida ja teada saada.
Vladivostok küll kipitab, aga sinna tõmbab millegi pärast hoopis üksi ja tsikliga. Kamtšatka ürgne ning võimas vulkaanidega loodus ning Tõva, millele ma mitte kuidagi pihta ei juhtu saama. Aga kuhu oleks vaja tänu ühele muusikalisele kollektiivile justkui palverännakule minna…
Pildid: Andrus Kägu