See pole ainult sääskede ja siilide öö

Kaks rohmakat emotsiooni Taimõri poolsaarelt.

25.02.2019 õhtul, siis kui olime ülitormise ilma tõttu Tšeljuškini neemelt tagasi sõites suutnud päevaga läbida vaid 40 km…
Istusime kolmekesi autos. Tõstsin kannu tulele, rebisin vee järgi ahmivatelt toidupakkidelt ülemised ribad maha. Kalle valas lumeveega lahjendatud piirituse-viina suurde oranži toidutermosesse.
Vesi lahvatas keema, paisates ühtlaselt võdiseva aurujoa auto katuse poole. Udu roomas vaikselt autoklaase vallutades mööda aknaid laiali, jääkirmetis truult kannul. Valasin kuuma vee prõksuvatele kuivtoitudele ning tõmbasin pakisulgurid kinni.
Kalle koukis samal ajal joogitermoselt kaane maha. “Näe, pealekas on ka valmis – tee on jahtunud”, teatas ta ja võttis oranžist toidutermosest suure lonksu.
Tõepoolest, piirituse-viin ja leige tee polnud kaugeltki ideaalne kooslus, aga midagi muud meil pealekaks enam polnud. Pikaks veninud reis oli meie varusid kõvasti räsinud. Konservi ju tegelikult oli ja “polarnikutelt” saadud kondentspiima ning kalakonservi samuti, aga neid võis hiljem vaja minna. Halb ilm ähvardas meie tulemisele kulunud 8 inimtühja päeva aimamatu koefitsendiga korrutada.
Vaid 40 km päevas polnud me juba ammu sõitnud. Enamasti rebestasime ikka saja juurde…
Nii me seal endassevajununa istusime – päevasest võitlusest väsinud, tüdinenud ja löödud. Raidi auto oli mõned päevad tagasi, 26 km enne Tšeljuskinit Kara mere koletusse põhja vajunud… Tipu võtsime ära, kuid eeldatud juubeldamine polnud intsidendi tõttu teab-mis ülev… Õnneks olid nad (Rait ja Tomm) nüüd piirivalve-kopteriga tagasi Hatangasse lennutatud… meil oli aga vaja sinna jõudmiseks läbida needsamad tuhatkond reeturlikku mere- ja jõejääga inimtühja kilomeetrit.
Toit sai valmis. Kalle valas oranži toidutermosesse uue laari piirituse-viina ja lasi selle koos jahtuva teega uuele ringile.
Autokõlaritest hakkas kostuma vaikne laul. Väljas vilises tuul. Tuisk mattis ähvardavalt kahisedes autot ja kõrvalt mööda vantsinud jääkaru jälgi. Keha täitus tüdimusega. Viin murdis ajurakkude kiljudes peasügavusse, pakkudes argioludele kerget vaheldust. Korraks oli hea… ja siis võttis kurbus üle.

Head teed.

 

28.02.2019 paarsada km lõunapool (N75.42304) – autokõlaritest kostub sama lugu. 367-looline list on teinud ringi. Õhtuse taeva on enda valdusesse haaranud meeletud virmalised. Meeletud virmalised… Meeletud…
Vaikne tuul puhub taevasse vahtivatest silmadest pisarad välja. Hingeaur tahkub valge katuna vuntsidesse ja habemesse, pisarad jäätuvad külmadel põskedel. Raisk, kuidas kammib. Kõrini.

Fotor_155125636787329

Fotor_155125536092376

Fotor_15520406294770

Fotor_15513498682903

Fotor_155125562204248

Fotor_155125540965522

Fotor_155125553822271

Fotor_15513498251830

20190301_084101

Elupala – RV hell

IMG_9963 (1)

Siin ta nüüd oma hiigelsuure matkasuvilaga oli. Hirmu ja õudu täisvalgunud silmad paaniliselt tekkinud olukorrast väljapääsu otsimas. Vanamees lappas kõrvalistmel palehigis kindlustuspabereid, jõudmaks selgusele, kas kindlustus laialt asfaltilt maha keerates üldse töötab.
“Aga navi näitas ju…!”, vabandas naine väriseval häälel, üritades kogu tekkinud olukorda sujuvalt tehnikavidina kaela ajada.
“Sina oled roolis…”, sisistas vihast pulbitsev vanamehenäss kõrvalistmelt vastu. “Näed!”, ajas vanamees näpuga kindlustuspaberites järge – “No offroading, on siin selgelt kirjas. Otsi nüüd mingi koht ja keera käppelt ümber, enne kui keegi vastu tuleb.”
“Näe, mingi töllam juba vahib siin oma tillukese bussiga… Miks sa selle reisiauto üldse nii suure pidid ostma?”, nähvas naine kangelt vastu.
Panin tagumise käigu sisse ning asusin tagurdades sobilikku möödasõidupesa otsima.
“Ise tahtsid ju, et koertel oleks ruumi joosta!”
“Ahh…sõida seenele! Mille kuradi pärast me siia Albaaniasse üldse ronisime!?!”, ei andnud naine järele ning roolis hiigelsuure matkasuvila okstekriginal järgmisesse kitsasse kurvi. “Ehk on keeramiskoht selle järgmise kurvi taga?”, ohkas ta murepisar silmanurgas pärlendamas.
Ega nad ju saanudki teada, et Albaanlased olid ristmikult salamisi uue tee järgmisesse linna vedanud, kuid jätnud sellest navile teatamata. Samuti ei teadnud vanapaar ka seda, et esimene keeramiskoht tulebki selles samas linnas, kuhu on mööda käesolevat kitsukest ja kõverat rada sõita 30 kilomeetrit.

Pressisin end bussiga väikesesse teeäärsesse taskusse ning lasin vastutulevatel seenior-matkajatel endast vaikselt mööda sõita. Hirm naise silmades oli vahetunud vihaseguse põlgusega.
Ega’s midagi, head teed teilegi!

IMG_0876

IMG_0912