Mäletan, et kooli ajal viidi kogu klass vanalinna mingile kutsenõustamisele, mille käigus tuli toonasesse moodsasse kompuutrisse hulk tõeseid vastuseid sisestada. Enamus meie klassi poistest sai peale pikka kõvakettaraginat lakooniliseks nullidest ja ühtedest koosnevaks digi-vastuseks – politsei… või oli see veel toona miilits. Ei mäleta. Vahet pole ka.
Jah, tuleb tõdeda, et politseinikku minust ei saanud. Ega ka vist ühestki teisest, kes selles satsis toona vastamas käisid…
Möödunud talvel Lääne-Aafrika riike sõites peatusime kahel korral Mali pealinnas Bamakos ühes rändurite seas teada-tuntud kämpas – Sleeping Camel. Tegemist on kolme (mõnedel andmetel ka kahe) Inglismaalt pärit sõbra poolt peetav “kuulikindel” ja okastraat-taraga ümbritsetud ning keset suurt kaost asuva overland-oaasiga, milles peatub enamus Bamakot väisavatest motoriseeritud ning muul viisil liikuvatest rändajatest. Diil on lihtne , üks teeb tööd ja teised reisivad. Seejärel vahetavad ning reisima pääseb see, kes oma vahetusest pääses.
Ju toodab hea ja halva piirimail turvalist ööbimist, häid jooke ja sööke pakkuv kämpa piisavalt, et antud elustiili juba aastaid toetada. Ju toetab käidavas kohas peetav kämpa ka muid tegevusi, kui seda hinge ja armastusega ajada. Näiteks oli Lääne-Sahara kõrbes, viis kilomeetrit ainukesest riiki läbivast teest eemal, üks uhke lossilaadne kämpa, mis oli seal oma prantslastest omanike jaoks juba aastaid koduks ja tööks olnud. Tõsi, kui sellel mandril veel Dakari rallit sõideti, olid ajad paremad. Seevastu kasutavad seda kohta ühe peatuspunktina paljud teised Aafrikat väisavad või selles piirkonnas toimuvad sõiduüritused ja rallid. Nende hulgas ka Budapest-Bamako, millel osaleb 2020 aastal vist juba kuus Eesti ekipaaži…
Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Tahtsin rääkida sellest, et maailm on täis mõnusaid kämpasid, kus kõikjalt maailmast saabuvad kondajad korraks aja maha võtavad. Olgu selleks siis üks öö või mitmepäevane puhkus. Kujutad ette, millised reisilood, millised seiklused ja uhked sõidud, inimestest ja karakteritest rääkimata, nendest väravatest sisse ja välja voorivad? Meeletult põnev, onju!
San Marinos parkisid mu kõrval kaks Soome papit, hallid habemed ees, joovastavat vedelapoolist täis, kui lüpsile lonkivad lehmad ning tagusid oma kämperis häälekalt turakat. Ma ei olnud sellel reisil juba kuu aega ühtegi sommi näinud. Oleks hea meelega juttu teinud, aga ei tihanud seletama minna. Vanadel oli minutagi juba hull hoog sees. Siin Albaania rannikul on mu kõrval üks Fordi kastikas, millel kaks suurt katusetelki katusel. Selle taga, mererannal, väikese lõkke kõrval, istub Saksamaalt pärit perekond – ema-isa ja kaks poega ja tütar. Istuvad ja laulavad saksakeelseid laule. Vahel plaksutavad, et rütm ja meeleolu õige püsiks. Teisel pool on vanast Mersu bussikolakast ehitatud kämper. Kes seal elab ja kus nad praegu on, ei tea. Jõudsin siia pilkases pimeduses, ega tea täpselt, kes ja mis siin pärapõrgu 14-eurises mereäärekämpas veel peatuvad. Aga tundub, et pealambivalgusest tagasihelkivaid asju siiski on.
Hehh, ja nüüd jõudsid neli eestlast oma matkasuvilaga. Kuulsin läbi pilkase pimeduse kedagi juhendavalt hüüdmas – “tule-tule!” Ja näed, olidki! Kohe kuidagi soe ja mõnus hakkas sees.
Aga äkki on hoopis see kämpamajandus midagi sellist, mida ma oma reisimiste, sarjade ja kondamiste kõrvalt tegema peaks? Eelmisel aastal saabus selleteemaline äratundmisrõõm ning ehk ka peen võimalus, aga seda näitab aeg, kas ja mis sest saab. Täna ei ole mul aega, et jalg üle põlve, ukulele käes, kämpa väravas istuda ja kõiki saabujaid rõõmsalt tervitada. Ja keda sa siin Eestis oma külmakraadidesse mattunud inimtühjas kämpas ikka nii väga tervitad… Hooaja värk, ju nõu!
Aga äkki on maailm hoopiski nii palju sõitmist täis, et selleks kõigeks pole lihtsalt aega. Vahet pole, vähemat täna mitte. Võtan külmarist pooliku vanaka ja lähen saabunud kaasmaalastele külla.
