Keelebarjääridest ja -barjääritustest

IMG_0054

Seda, et mõnes riigis või siis mõnes ettejuhtuvas olukorras oma isikliku keele-arsenaliga kuidagimoodi hakkama ei saa, on juba ammu teada-tuntud tõde. Et asi kohe alguses selge oleks, siis saan täiesti okeilt hakkama kõigis neljas Põhja-Eesti keeles. Tõsi, Vene keele kohta on see ilmselge liialdus – seda räägin paraku vaid nii palju, et reisidel ja sealses keskkonnas olles hakkama saada ning elus püsida. Mingit jutuvestjat või lõkke kõrval seletajat minust aga paraku pole. Generatsiooni teema ka ehk.

Vahel on aga nii, et lingvistilist võimekust polegi vaja. Mongoolias näiteks, kus me olime oma reisiseltskonnaga võimelised rääkima üsna mitmetes erinevates keeltes, välja arvatud Mongoolia omas, ilmnes sootuks, et kui poes asju Eesti keeles küsida, ulatatakse õiged asjad sulle laia naeratusega. Muudes, neile samuti arusaamatutes, keeltes tellides tulemus aga niivõrd ladus polnud. Ju on emakeeles rääkides kehakeel lihtsamini loetav või midagi sellist.

Või siis 2011 aasta suvel, kui suures lihanäljas suvalise jurta juurde keerasime ja küpsetatud lammast palusime. Taas puudus ühine keel, ent pastakaga paberile joonistatud “elukad” aitasid pererahvale selgeks teha, et tahame süüa. Selleks aga, et lambaid kitsedest eristada, tuli lisaks verbaalsele loomahäälte matkimisele kasutusele võtta ka kõik olematud näitlemisoskused. Kõrvalt vaatajale võis jääda mulje, nagu mängitaks naaberjurta juures väga aktiivset aliast. Aga kõik sai ära seletatud, lammas söödud ning hilisemad jutudki räägitud. Samasugune teema meenub Aserbaidžaanist ning ega Peruuski oma kümnesõnalise “sõnaraamatuga” lihtsam polnud. Aga kui mõlemal osapoolel on huvi, saab ikka kuidagi hakkama. Lääne-Aafrika reisi tarbeks palusin hääl sõbrantsil Enal mõned tähtsamad sõnad ja laused koos õigete hääldustega kirja panna. Töötas küll ning vahel saadi ka inglise keelest aru.

Sellest kõigest lähtuvalt on üsna keeruline mõista näiteks prantslasi, kes inglise keelest mitte midagi aru ei saa. Jah, ma tean, et neil on mingi uhkuse teema, mis manitseb võõrkeeltes mitte rääkima. Aga tegelikult saad sa ju inimese silmadest aru, kas mingigi osa su jutust kohale jõuab. Aga ei. Zip-Zero-Nada!

Kuidas on võimalik, et hoolimata Prantsuse ja Itaalia raadiojaamade peamiselt inglisekeelsetest lugudest koosnevatest play-listidest, ei saada ikkagi mitte ühestki sõnast aru? Ma saan aru, kui Mongoolia kurgulaulikute lood või ooperilauljate aariad jäävad mõistetamatuks, aga neid kuulatakse enamasti ka teistel eesmärkidel. Top 40 raadiojaamast ei tule paraku ühtegi lugu, mida võiks kunsti alamkategooriasse liigitada. Noore, blondeeritud tukaga kuti lõppematu inin tema mahajätmise, südamemurdumise ja petmise teemadel ei saa ju pakkuda kunstilist rahulolu. Või peitub kahe-salmi-mantras mingi imetabane lihtsus, mis paneb sõnadele tähelepanu mitte pöörama, mitte kuulama, mitte kuulma? Kuidas saavad suurtesse kämpadesse tööle näitsikud ja noormehed, kes ei saa mitte sõnagi teistest keeltest aru? Terve maailm vurab Euroopas ratastel ringi ja ainus, mida sa kliendile oskad öelda on prantsuskeelne upsakas kiire tekst, millest saavad, oleme ausad, suures osas aru vaid prantslased ise, kolmandik kanadalastest, mõned belglased ning 100 miljonit lääne-aafriklast. Ok, maailmas on tõenäoliselt veel miljon inimest, kes suuremal või väiksemal määral sellest keelestu aru saavad… Sama teema kehtib ka Itaalia kohta – go streito, okei?

Facebook, Youtube, raadio, internet – kõik on täis ingliskeelset teksti, millega tahes-tahtmata ja päevast-päeva kokku puutud, aga ei…midagi ei salvestu. Mine tea, äkki on see mingi suurrahvaste teema või lihtsalt loll ettekääne, et maailm liiga suureks ei läheks. Või siis lihtlabane ülbus.

Ok, selgelt üldistan, sest need on vaid eredalt esile kerkinud näited autovaruosade poest, tanklatest, piletikassadest, kämpingutest, söögikohtadest, kaubandusest. Samas võin ju ka endale tuhka pähe raputada, et prantsuse- ja itaalia keel on selgeks õppimata. Aga mis saab siis, kui nad ise reisile lähevad?

Vahel on aga nii, et hoolimata ladusast keeleoskusest ning väga selgest ja arusaadavast väljendumisest, jäävad su sõnad hüüdja häälena ikkagi igavikku kaikuma. Nagu näiteks see New Mexico väikelinna keti-baari kutt-jõhvikas, kes 37-aastasele Ivole ilma dokumenti näitamata õlut toomast keeldus.

Mine siis ja võta kinni, kus see barjäär tegelikult on…

Vähe. Liiga vähe.

No vot, siin ma nüüd siis olen – Hispaania põhjarannikul Atlandi ookeani kaldale pargitud Travelleri kuudis ristseliti voodil pikali ning vahin läbi kuivanud veetäppdega kaetud katuseakna taevatähti. Pesulatädi oli laisk ja ehk ka liiga lühike, et katust kuivatama ulatuks.
“Näe, Suur Vanker on seal, ja kui tagumistest ratastest viis kujuteldavat vahet ülespoole loed, leiad Põhjatähe…” õpetaks ma praegu oma poisse, kui nad kaasas oleks. Või siis töötaks see võrratu pick-up line-ina, kui keegi siin minuga koos vedeleks, poole kehaga üle kitsa koiku serva kõõludes, lihased pingest valusad, et end tasakaalus hoida ning voodist mitte välja kukkuda.
Ajasin täna kaardil järge ning asetasin näppe sinna, kuhu võiks järgmised ööbimised sattuda… hmm, kui samas tempos jätkan…23 päeva koduni. Ainult 23 päeva koduni!?! Ehh, pool sõidust on juba läbi…
“Aga ma ju alles alustasin…”, ajaksin väikese lapse kombel kulmu kortsu ja suu jonnitorusse, kui keegi mind siin näeks. Noh, vähemalt keegi selline, keda huvitaks. Aga neid ei huvita.
Inglise vanapaar parkis oma hiiglasliku camperi mu bussikese kõrvale. Kui perfektne tasakaal saavutatud, sidusid jalgrattad matkasuvila küljest lahti, kinnitasid lastekärud velodele sappa ning viisid nendes oma kaks koera õhtusele “jalutuskäigule.” Tõsi, neil on täielikult savi, kas ma parasjagu jonnin ja mossitan siin või nõelas mööda uitav mesilane mu huuled sedasorti torujaks. Jah, neil on savi, sest nemad sõidavad nii kaua kui tahavad. Mitte ei rebi kalendrist lehti välja, avastades, et ohh, raisakull – 23 päeva pärast jõuame koju tagasi…
Ahh, savi ka. Kes neid va hallipäiseid tudisid seal ikka ootab? Kuninganna pani ehk teepoti tulele, et pööblil oleks, millega samastuda. Aga ka selle udupeene seose peaks kuningriigialam oma peas ise valmis mõtlema. Või siis edukad lapsed, kes neile pigem raha juurde kannavad, et lubjakad koju tagasi ei tuleks. Mine tea – iga elu isemoodi. Äkki sai lihtsalt oma lossist, rebasejahist, garaaži nurgas konutavast päevi näinud, ent palavalt armastatud ja isalt päranduseks saadud Series I-st ning siidipatjadest kõrini.
Mul on aga töö, valmimist ootavad reisisarjad, ägedad lapsed ja see kuradi lummavalt endasse imev kohe lõppev sõiduprojekt, mis ähvardab mind juba-liiga-varsti koju tagasi tuua…

Ma pean hoo maha võtma.

IMG_0403

IMG_0400

IMG_0404

IMG_0054

IMG_0052