Rannabaari melanhoolia

IMG_5602

Siin me nüüd siis taas oleme – mina, rannabaar, menüüvälised küüslaugusaiad, banana split ja kohalik õllelegend Bintang. Rannabaari hiigelsuurtest, ent vaikselt mängivatest kõlaritest, kostub mahedat ning kaasahaaravat bossa novat. Üks kaasa-ümisetav hitt teise järel. Selja taga kohiseva India ookeani on mõõn viinud vaikivasse kaugusesse ning kunagise lainetava vee asemel siblivad liivavaalude vahel krabid, endale sõrgadega mingit liivasegust sodi sisse ajades.

Ma ei ole siin baaris sugugi üksi. Õhtuti käivad siin istumas erinevad põnevad inimesed. Näiteks see paremal, posti juures istuv neljakümnendate lõpetamisele hilinev üksik naisterahvas, kelle on siia paradiisisaarele puhunud tõenäoliselt mingi puhkusereis. Tugevast sportraamist hoolimata on ta end õhtusöögi ajaks suutnud arvestatavalt lömmi juua. Tuhm pilk skännib vaevaliselt baarileti taga toimuvat, peatudes ning fokuseerides vaid aegajalt millelgi või kellelgi. Üha enam ja enam jääb ta sogane pilk pidama minu kõrval istuval saksa-mehel.

Õhtusöögiselt riietatud mees saabus mõned minutid tagasi. Tervitas kõiki viisakalt, istus leti äärde ning tellis ohates suure Bintangi. Ta on üksi. Ehk lõi end lille lootuses täna sellest baarist mitte-üksi tagasi minna. Aga väljavaated on kesised. Eemal lauas istuvad mingit imelikku keelt rääkivad kaks hiigel-pikka naist. Nendega pole tal lootustki. Järgmises lauas on austraallased – retsi mulleti ja maikaga mees ning tema äärmiselt toekas naine, burger ees. Jälle ei saa ja võibolla ei taha ka. Üle jääb vaid see baaripukil ookeani kombel kõikuv naine, kes omaette midagi räägib ning sujuva näpuliigutuse saatel üha uusi ja uusi õllesid tellib. Mine tea, äkki on elu raske või keegi ei mõista. Tahab ehk kellelegi midagi rääkida, aga sõnad enam ei tule. Teeks kasvõi midagi muud, kui keegi oma numbrituppa tassiks, aga… Muidu on ta ehk väga aldis suhtleja ja murraks puhkusereisil üksi hulkuvaid ning baarileti ääres ohates suuri õllesid tellivaid saksa mehi küll… vähemalt sõbranna ütles kunagi nii, enne kui hotellitoas ära vajus. Aga eks siin ole palav ka ja intensiivne päike…

IMG_5605

Mees tellib uue õlle, heidab pilgu naisele ja vajub mõttesse. Inimestel on erinevaid muresid, aga kas mul on seda kõike vaja…ja täna… mõtiskleb sakslane arvatavasti oma viisakalt kammitud ja lakitud juustega peas, kandiline prill uhkelt ninal. Ehk peab ta end paremaks või siis kardab, et keegi tuttav juhtub nägema, kuidas ta mingit mälus mutti ürg-mehelikult enda numbrituppa üritab tassida.

Aeg tiksus armutult edasi. Naine tellis uue õlle ja jäi selle auravat avaust ennastunustavalt põrnitsema. Ju andis sisu lõplikult alla. Mõtted vaibusid ning vajusid vahutavatesse õllelainetesse. Vaid käsi viipas sakslasele viimase mitte midagi ütleva viipe.

Ka sakslane loobus naisele vastu naeratamast ning lõi käega. Tõenäoliselt mitte viimast korda sellel õhtusegusel ööl.

Minust vasakul, seal baarileti lõpus, istub igal õhtul kõikide baaritöötajate vaieldamatu lemmikuna üks downi-sündroomiga kolmekümnendates mees ning uhab õlut sisse kallata. Vestleb rõõmsalt ning tunneb elust rõõmu. Baaritöötajad tervitavad teda kättpidi ning uurivad, kuidas päeval läks – kas käis sukeldumas või skuutriga lainetel hüppamas või sai ehk osa kohalikust tunniajasest kuus euri maksvast Bali-massaažist. Mees seletab kuis jaksab. Tänu tema rõõmsale olekule unustatakse posti najale kustunud naine sootuks. Ega temaga enam kiiret pole ka – järgmise tellimuseni läheb tõenäoliselt nii kui nii veidi aega.

Tellisin uue õlle ning uurisin, et miks siin täna nii vaikne on. „Enne, kui sa tulid, oli siin 66 hiinlast… ÕU GAAD!“, vastas baaridaam suunurgast kramplikult naeratust välja pigistades. Hiinlased olid ka tema ära väsitanud ning ta ootas vaikselt leti taga loivates vahetuse lõppu. „66 hiinlast, fakk…“, kordasin endamisi kui mingit veidrat mantrat.

Istusin õlut rüübates baaripukil ning ekslev pilk jäi pudelite-tagusel peegelpinnal pidama enda peegeldusel. Taas tühjade kätega jäänud sakslasest gigolo ja sinise mütsiga värviline mees nägid oma poolikute õlledega pimedusse mattunud paradiisi taustal välja kui filmi-baaridest tuttavad ning baari-inventari hulka arvatud vahakujud, ühel ühed, teisel teised mõtted. Vahel ei midagi. Kaks täiesti erinevat meest ühes ja samas maailma punktis õhtut laiaks istumas.

„Kurat, need pikad puhkusepäevad pole minu ala. Ma ei oska puhata… Vedeleks paar päeva ja siis uhaks edasi järgmiste seikluste ja avastuse poole…“, mõtlesin mina viimast õllelonksu võttes ning teistele hüvastijätuks viibates.

IMG_5606

Elupala: “Tead… ma käisin ka Pärnus elades alpinismiklubis”

Istusin eile õhtul ema juures maal ning vaatasime telekast mäkke minemise sarja – Teel Leeninile. “Tead… ma käisin ka Pärnus elades alpinismiklubis ja tahtsin mägedesse minna…”, ütles ta järsku. “Nii…”, vedasin hämmelduses, pea küsimärke täis. “Noh, õppisime igasugu sõlmi ja vajalikke asju… ja siis jäin sinu-ootele.” “Hmm…”, olin ma endiselt sõnatu. “No vot, eks sa selle pärast selline rändaja oledki.”