Kui ma suureks saan…

Fotor_153898236709913

Mäletan, et kooli ajal viidi kogu klass vanalinna mingile kutsenõustamisele, mille käigus tuli toonasesse moodsasse kompuutrisse hulk tõeseid vastuseid sisestada. Enamus meie klassi poistest sai peale pikka kõvakettaraginat lakooniliseks nullidest ja ühtedest koosnevaks digi-vastuseks – politsei… või oli see veel toona miilits. Ei mäleta. Vahet pole ka.
Jah, tuleb tõdeda, et politseinikku minust ei saanud. Ega ka vist ühestki teisest, kes selles satsis toona vastamas käisid…
Möödunud talvel Lääne-Aafrika riike sõites peatusime kahel korral Mali pealinnas Bamakos ühes rändurite seas teada-tuntud kämpas – Sleeping Camel. Tegemist on kolme (mõnedel andmetel ka kahe) Inglismaalt pärit sõbra poolt peetav “kuulikindel” ja okastraat-taraga ümbritsetud ning keset suurt kaost asuva overland-oaasiga, milles peatub enamus Bamakot väisavatest motoriseeritud ning muul viisil liikuvatest rändajatest. Diil on lihtne , üks teeb tööd ja teised reisivad. Seejärel vahetavad ning reisima pääseb see, kes oma vahetusest pääses.
Ju toodab hea ja halva piirimail turvalist ööbimist, häid jooke ja sööke pakkuv kämpa piisavalt, et antud elustiili juba aastaid toetada. Ju toetab käidavas kohas peetav kämpa ka muid tegevusi, kui seda hinge ja armastusega ajada. Näiteks oli Lääne-Sahara kõrbes, viis kilomeetrit ainukesest riiki läbivast teest eemal, üks uhke lossilaadne kämpa, mis oli seal oma prantslastest omanike jaoks juba aastaid koduks ja tööks olnud. Tõsi, kui sellel mandril veel Dakari rallit sõideti, olid ajad paremad. Seevastu kasutavad seda kohta ühe peatuspunktina paljud teised Aafrikat väisavad või selles piirkonnas toimuvad sõiduüritused ja rallid. Nende hulgas ka Budapest-Bamako, millel osaleb 2020 aastal vist juba kuus Eesti ekipaaži…
Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Tahtsin rääkida sellest, et maailm on täis mõnusaid kämpasid, kus kõikjalt maailmast saabuvad kondajad korraks aja maha võtavad. Olgu selleks siis üks öö või mitmepäevane puhkus. Kujutad ette, millised reisilood, millised seiklused ja uhked sõidud, inimestest ja karakteritest rääkimata, nendest väravatest sisse ja välja voorivad? Meeletult põnev, onju!
San Marinos parkisid mu kõrval kaks Soome papit, hallid habemed ees, joovastavat vedelapoolist täis, kui lüpsile lonkivad lehmad ning tagusid oma kämperis häälekalt turakat. Ma ei olnud sellel reisil juba kuu aega ühtegi sommi näinud. Oleks hea meelega juttu teinud, aga ei tihanud seletama minna. Vanadel oli minutagi juba hull hoog sees. Siin Albaania rannikul on mu kõrval üks Fordi kastikas, millel kaks suurt katusetelki katusel. Selle taga, mererannal, väikese lõkke kõrval, istub Saksamaalt pärit perekond – ema-isa ja kaks poega ja tütar. Istuvad ja laulavad saksakeelseid laule. Vahel plaksutavad, et rütm ja meeleolu õige püsiks. Teisel pool on vanast Mersu bussikolakast ehitatud kämper. Kes seal elab ja kus nad praegu on, ei tea. Jõudsin siia pilkases pimeduses, ega tea täpselt, kes ja mis siin pärapõrgu 14-eurises mereäärekämpas veel peatuvad. Aga tundub, et pealambivalgusest tagasihelkivaid asju siiski on.
Hehh, ja nüüd jõudsid neli eestlast oma matkasuvilaga. Kuulsin läbi pilkase pimeduse kedagi juhendavalt hüüdmas – “tule-tule!” Ja näed, olidki! Kohe kuidagi soe ja mõnus hakkas sees.
Aga äkki on hoopis see kämpamajandus midagi sellist, mida ma oma reisimiste, sarjade ja kondamiste kõrvalt tegema peaks? Eelmisel aastal saabus selleteemaline äratundmisrõõm ning ehk ka peen võimalus, aga seda näitab aeg, kas ja mis sest saab. Täna ei ole mul aega, et jalg üle põlve, ukulele käes, kämpa väravas istuda ja kõiki saabujaid rõõmsalt tervitada. Ja keda sa siin Eestis oma külmakraadidesse mattunud inimtühjas kämpas ikka nii väga tervitad… Hooaja värk, ju nõu!
Aga äkki on maailm hoopiski nii palju sõitmist täis, et selleks kõigeks pole lihtsalt aega. Vahet pole, vähemat täna mitte. Võtan külmarist pooliku vanaka ja lähen saabunud kaasmaalastele külla.

Fotor_153898234237547

Fotor_15389823923614

Fotor_153898250398919

Fotor_153898259988293

Keelebarjääridest ja -barjääritustest

IMG_0054

Seda, et mõnes riigis või siis mõnes ettejuhtuvas olukorras oma isikliku keele-arsenaliga kuidagimoodi hakkama ei saa, on juba ammu teada-tuntud tõde. Et asi kohe alguses selge oleks, siis saan täiesti okeilt hakkama kõigis neljas Põhja-Eesti keeles. Tõsi, Vene keele kohta on see ilmselge liialdus – seda räägin paraku vaid nii palju, et reisidel ja sealses keskkonnas olles hakkama saada ning elus püsida. Mingit jutuvestjat või lõkke kõrval seletajat minust aga paraku pole. Generatsiooni teema ka ehk.

Vahel on aga nii, et lingvistilist võimekust polegi vaja. Mongoolias näiteks, kus me olime oma reisiseltskonnaga võimelised rääkima üsna mitmetes erinevates keeltes, välja arvatud Mongoolia omas, ilmnes sootuks, et kui poes asju Eesti keeles küsida, ulatatakse õiged asjad sulle laia naeratusega. Muudes, neile samuti arusaamatutes, keeltes tellides tulemus aga niivõrd ladus polnud. Ju on emakeeles rääkides kehakeel lihtsamini loetav või midagi sellist.

Või siis 2011 aasta suvel, kui suures lihanäljas suvalise jurta juurde keerasime ja küpsetatud lammast palusime. Taas puudus ühine keel, ent pastakaga paberile joonistatud “elukad” aitasid pererahvale selgeks teha, et tahame süüa. Selleks aga, et lambaid kitsedest eristada, tuli lisaks verbaalsele loomahäälte matkimisele kasutusele võtta ka kõik olematud näitlemisoskused. Kõrvalt vaatajale võis jääda mulje, nagu mängitaks naaberjurta juures väga aktiivset aliast. Aga kõik sai ära seletatud, lammas söödud ning hilisemad jutudki räägitud. Samasugune teema meenub Aserbaidžaanist ning ega Peruuski oma kümnesõnalise “sõnaraamatuga” lihtsam polnud. Aga kui mõlemal osapoolel on huvi, saab ikka kuidagi hakkama. Lääne-Aafrika reisi tarbeks palusin hääl sõbrantsil Enal mõned tähtsamad sõnad ja laused koos õigete hääldustega kirja panna. Töötas küll ning vahel saadi ka inglise keelest aru.

Sellest kõigest lähtuvalt on üsna keeruline mõista näiteks prantslasi, kes inglise keelest mitte midagi aru ei saa. Jah, ma tean, et neil on mingi uhkuse teema, mis manitseb võõrkeeltes mitte rääkima. Aga tegelikult saad sa ju inimese silmadest aru, kas mingigi osa su jutust kohale jõuab. Aga ei. Zip-Zero-Nada!

Kuidas on võimalik, et hoolimata Prantsuse ja Itaalia raadiojaamade peamiselt inglisekeelsetest lugudest koosnevatest play-listidest, ei saada ikkagi mitte ühestki sõnast aru? Ma saan aru, kui Mongoolia kurgulaulikute lood või ooperilauljate aariad jäävad mõistetamatuks, aga neid kuulatakse enamasti ka teistel eesmärkidel. Top 40 raadiojaamast ei tule paraku ühtegi lugu, mida võiks kunsti alamkategooriasse liigitada. Noore, blondeeritud tukaga kuti lõppematu inin tema mahajätmise, südamemurdumise ja petmise teemadel ei saa ju pakkuda kunstilist rahulolu. Või peitub kahe-salmi-mantras mingi imetabane lihtsus, mis paneb sõnadele tähelepanu mitte pöörama, mitte kuulama, mitte kuulma? Kuidas saavad suurtesse kämpadesse tööle näitsikud ja noormehed, kes ei saa mitte sõnagi teistest keeltest aru? Terve maailm vurab Euroopas ratastel ringi ja ainus, mida sa kliendile oskad öelda on prantsuskeelne upsakas kiire tekst, millest saavad, oleme ausad, suures osas aru vaid prantslased ise, kolmandik kanadalastest, mõned belglased ning 100 miljonit lääne-aafriklast. Ok, maailmas on tõenäoliselt veel miljon inimest, kes suuremal või väiksemal määral sellest keelestu aru saavad… Sama teema kehtib ka Itaalia kohta – go streito, okei?

Facebook, Youtube, raadio, internet – kõik on täis ingliskeelset teksti, millega tahes-tahtmata ja päevast-päeva kokku puutud, aga ei…midagi ei salvestu. Mine tea, äkki on see mingi suurrahvaste teema või lihtsalt loll ettekääne, et maailm liiga suureks ei läheks. Või siis lihtlabane ülbus.

Ok, selgelt üldistan, sest need on vaid eredalt esile kerkinud näited autovaruosade poest, tanklatest, piletikassadest, kämpingutest, söögikohtadest, kaubandusest. Samas võin ju ka endale tuhka pähe raputada, et prantsuse- ja itaalia keel on selgeks õppimata. Aga mis saab siis, kui nad ise reisile lähevad?

Vahel on aga nii, et hoolimata ladusast keeleoskusest ning väga selgest ja arusaadavast väljendumisest, jäävad su sõnad hüüdja häälena ikkagi igavikku kaikuma. Nagu näiteks see New Mexico väikelinna keti-baari kutt-jõhvikas, kes 37-aastasele Ivole ilma dokumenti näitamata õlut toomast keeldus.

Mine siis ja võta kinni, kus see barjäär tegelikult on…