„Issi, anna mulle kaks eurot ja 80 senti“, küsis noorem poiss, kui Auriga keskuses söömas käisime.
-Mis teed sellega?
-Ostan landi.
-Kas selle eest saab?
-Jah, ma käisin vaatamas.
-Ok!
Andsin poisile kaks taskus olnud kahest, ise suures hämmeldudes, et tänapäeval veel sellise raha eest lante saab.
Poiss oli mõnda aega ära ning naasis siis nägu naerul ja uhke lant peos – hinnasildil 4.90
Läksime hiljem uurima, kuidas poiss nelja euriga peaaegu viiese landi ostis. Muhe müüja koogutas üle laua ja vastas ehedas saare murrakus: „Ma pani’ ise juurde. Poiss peab oma landi saama.“
Arveldasime suurima tänulikkusega puudu jäänud rahad ning tegime poele tiiru peale. Poiss osutas enesekindlal ning kõike teadval ilmel kümnekonnale uhkele landile, mida tal kindlasti sünnipäevaks vaja on ning et asi kuidagi hõre ei jääks, tuli komplekti lisada veel ka landikarp ja telk. „Vot!“, nentis poiss lõpetuseks.
Poest lahkudes jäi sisse mingi veider tunne. Aegajalt rabab mõni argihetk hoopis eriliselt tasandilt ning jääb justkui sisse kinni. Arvatavasti oleks sellises olukorras ise sama moodi toimetanud, kuid kui keegi teine seda omaalgatuslikult teeb, võtab ikkagi tänulikkusest kukalt kraatsima küll.
Suur tänu teile sinna poodi! Pole ju midagi paremat ja ägedamat, kui oma esimese koolipäeva järel uhke landi üle siiralt vaimustuva poisikluti rõõm.
