“Come, mister! Come!”, hõikas tänava ääres kükitanud naine end vaikselt püsti ajades. “Where?” ei saanud mina päris täpselt aru. Naine avas selja taga olnud hoovivärava ja astus sisse. Värav vajus tema järel vaikselt krigisedes kinni, jättes piilumiseks väikese prao. Kiikasin värava vahelt hoovi. “Come!”, viipas naine taas käega.
Keset väikest hoovi kükitas üksik vanamees. Tema ees maas lebas suur tõllaratast meenutav ümmargune asi, saviplönn peal. Vanamees asetas kaika hoorattale ning keerutas sellele suure hoo sisse. Seejärel kastis käed veekaussi ning asus muretu kerguse ning hullu tootlikkusega tema ees keerlevast savihunnikust väikseid savipitse voolima. Naine jalutas seni mööda hoovi ning toimetas vaikselt omi asju. Minu kohalolekust ei teinud enam keegi välja. Kükitasin vanamehe kõrval veidi aega ja tegin pilte. Vanamees naeratas kaamerasse ning napsas keerlevast kuhjast ühe savipitsi teise järel.
Tegin veel mõned pildid, tõusin, tänasin pererahvast ning sättisin end minekule. Olin igaks juhuks valmis, et kohe küsib üks neist raha või üritab mulle meeletus koguses savipitse müüa, aga ei midagi. Vanamees viipas vaid sõbralikult, kui väravat enda järel sulgesin. Ja ega ma täpselt aru saanudki, miks mind sinna kutsuti. Äkki oli niisama igav või tahtsid nad kaamerakolakaga mööda tänavat kooserdavale värvilisele välismaa-onule päris elu näidata. Igaljuhul, suur tänu neile selle kogemuse eest.
