“Jaa, loomulikult tulge! Aga kirjutage siia alla kah, et te olete siin omal vastutusel. Jäätist ei tohi ära süüa ja tõstuki alla ei või ka jääda, onju?”, manitses kena Balbiino turundusepiiga ja juhatas meid külmkambrisse.
Ühesõnaga… enne uue polaar-reisi algust tekkis vajadus talvevarustuse testimise järgi. Uus paljulubav jope, uued karmid kindad ning -40 kraadise tähisega saapad tõotasid head, kuid vajasid minu külmafoobia rahustamiseks siiski testimist. Ja nii me siis Raitiga oma sammud ühel ilusal reedehommkul külmkambri poole seadsimegi. Kirjutasime vajalikule paberile alla ja suundusime õhinal riideid vahetama.
Aga enne kui ma külmarisse sain, selgus karm tõde – ma olen paks! Noh, seda ma tegelikult teadsin ise kah, aga et palju paksem kui eelmisel aastal!?! Kamaan!!! Aastakese kapis seisnud püksid olid kurjade Kalorite nimeliste bakterite poolt nii väikseks söödud, et nende sulgurnööp enam kinni minna ei tahtnud. Silme-eest tahtis mustaks minna kui ennast üdini õhuvabaks pressinuna nööbi ikkagi nööpaugust läbi sain. Panin veel igaks juhuks silmad kinni, et sauna klaasukselt vastu peegeldav rohelisse sooja-pesusse pakitud jõhkralt deformeerunud siluett enne kampsuniga varjamist silmi peast välja ei kraabiks.
Ja ega siis polnudki enam muud kui saapad jalga, jope selga ja külmarisse.
Oma üllatuseks saime teada, et külma on seal ainult -27 kraadi. Aga noh, asi seegi. Jalutasime seal siis loomaaia-looma kombel pool tundi ringi ja ootasime, kust külm näpistama hakkab. Jäätuma kippuvate ninasõõrmete kiuste andsid esimesena alla Raiti Venemaalt ostetud koerakarvadest sõrmikud, mis said labakute vastu vahetatud. Seejärel hakkas külm ka vaikselt saabastesse murdma. Andes ennast tunda parema suure varba välisküljel. Selle põhjusi võib otsida Raitil jalas olnud niidisokkidest ning minu õhukestest matkasokkidest. Küll aga sai selgeks, et minu igikestev saapasaaga on seotud hoopis minu füsioloogilise eripäraga. Jalad lihtsalt hakkavad külmetama ja ongi kogu lugu. On see siis tingitud sealsest vereringe jamast või millestki muust, näitab kunagine lahang, aga seni pean ma lihtsalt soojemate sokkide ja jahedate jalgadega hakkama saama.
Planeeritud pool tundi tiksus vaikselt täis. Vahpeal käis külmkambris ka mõni töötaja oma toimetusi tegemas. Tassis pahaaimamatult toimetades mingi kasti sisse, asetas riiulile ning jäi nurga tagant välja kõndivaid veidrikke mõistmatu pilguga passima. Vangutas pead ja lahkus. Eks oleks omalgi külmkambrist võõraid inimesi leides juhtme korraks kokku laksnud.
Ühesõnaga…pool tundi oli täis ja midagi nagu ei olnudki juhtunud. Käisin igavusest korra veel pükse vahetamas, et ka nende traksikate olemusest pilt ette saada ja tiksusime veel ühe pooliku tunni.
Kokkuvõtteks tuli tõdeda, et õrna tuule-briiziga -27 kraadi ei olnud külm. Fjällräveni Yupik Parka töötas imeliselt. Fjälli Barents Padded-i püksid samuti. Head, ilusad ja mugavad käia kuni -30-ni. Siis aga vahetan need sünteetilisemate Columbia traksikate vastu, sest need töötavad ka koorikutena. Kaitstes paremini lõikava tuule eest. (Ja noh… loomulikult ei läinud ka need enam eest kinni)
Vaude uued sõrmkindad on kõige soojemad sõrmikud, mida ma omale kätte olen ajanud. Seega 5+ neile. Aga need tuleb ümber teha tänu eriti pikkadele nö. varrukatele, mis ka kunstseemendaja kinda kõhedusest halliks tõmbab. Sellist soolikat ei anna jope varrukasse toppida…seega, käärid sisse ja lühemaks.
Icebug Sorix saapad on head ja mugavad. Järgmine kord proovin vähe soojema sokiga ja siis vaatan, mis saab. Nende kasuks räägivad ka talla all olevad naastud, mis jäisel pinnal liikumisele hoopis uue mõõtme annavad.
Ehk siis jah… sealne -27 kraadi oli tegelikult mõnus. Ja seda ma oma uue varustuse kohta teada tahtsingi saada. Küll aga saime teada, et neil on seal ka -40 kraadine tuuletunnel, millega jäätist kangeks ehmatatakse. Vot see oleks juba midagi sellist, mis vast ehk liigagi reaalse tulemuse annab. Aga sinna niisama lihtsalt ei lasta. Tervise- ja muud nõuded… Aga ehk õnnestub meil sinna ikkagi pääseda 😀
Et mis ma nüüd teen siis või? Alla hakkan võtma, loomulikult! Nojah, tegelt saaks ju ka suuremaid pükse ostma minna, aga vähem süüa on odavam… kuid selle eest keerulisem. Eriti veel olukorras, kus Jõulud kohe siinsamas ümber nurga on…
Suur tänu Balbiinole!