Hiinasse tasub minna juba kasvõi sellel põhjusel, et enda eelarvamustega silmitsi seista. Teame ju Hiinat enamasti gigantse tööstusriigina, kus liinitööliste miljonid kätepaarid ööpäevaringselt sadu ja tuhandeid tooteid kokku panevad. Teame Hiinat kui kommunistlikku riiki, mille ideoloogia rahvaste võrdust justkui kõvahäälselt ülistama peaks. Seevastu leiame aga tuhendepealisest Hiina Kommunistlikust parteikongressist üle 40-ne miljardäri. Teame Hiinat kui iidsetesse aegadesse ulatuva ajalooga kunagist Keisririiki, mille arhitektuurist innustatuna üle maailma asuvaid Chinatown’e ilmeksimatult ära tunneb jne.
Tegelikult on aga Facebookist, Google’st ning paljudest teistest läänemaailma netilehtedest äralõigatud Hiinlane igati rõõmus ning vaba inimene. Lubab ennast kõhklematult pildistada ning filmida – võttes enamasti sisse ka mõne kenama asendi, et jäädvustus võimalikult kaunis jääks. On pigem uudishimulik, kui tagasihoidlik. Linnapildis seisavad sajandite vanused templid käsikäes peale pressivate ning taeva poole küünitavate pilvelõhkujatega. Ning kõikjal üllatav rahu, vaikus ning turvatunne.
Minna tasub aga ka selleks, et kogeda seda mõnusalt sügelust, mida pakub kõikvõimas keelebarjäär. Koolides õpetatakse Inglise keelt, kuid tavaelus seda keegi ei kasuta. Niimoodi kahmabki McDonaldsi töötaja leti alt piltidega menüü ning jääb pikkisilmi, ent ülima ükskõiksusega ning vaikides, näpuga osutatavat tellimust ootama. Samuti ei häbene Hiinlane sinu ingliskeelsele küsimusele silmagi pilgutamata omakeelselt vastata, justkui oleks kohalikust keelest arusaamine iseenesest mõistetav.
Kokkuvõtteks tuleb nentida, et Hiina on täis avastamisrõõmu ning üllatusi. Olgu selleks siis ettekujutusele mittevastavad inimesed, lummav rahvuskirevus, keiserliku arhitektuuri üllatav üksluisus või siis näiteks riiki jupiti läbiva „Suure Hiina Müüri“ tänaseks olematuks kahanenud pikkus. Üllatusi ning positiivseid kogemusi jagub aga igasse päeva.