Autovärk – Laisaar.com

Enne veel, kui suur suvi end lõppenuks kuulutas, keerasin Mersu X-klassile elu sisse ning käisin vähesõidetud teede ja varem külastamata rannikuküladega tutvumas. Valisin selle nädalavahetuse sihtpunktiks Peipsi järve selle osa, kus tee ühel ilusal hetkel lihtsalt otsa saab. Sealt kus jäljed kaovad, algab üüratu Emajõe-Suursoo, millest ei vii läbi ühtegi avalikku teed.

Emajõe-Suursoo on Eesti suurim deltasoostik ja selle pindala on umbes 1000 km². Soostiku kaitseks moodustati 1981. aastal kaitseala. Maastikukaitseala keskus — ühtlasi Emajõe-Suursoo looduskeskus — asus Tartust umbes 25 km kaugusel Emajõe vasakul kaldal Kavastu külas. 2006. aasta 1. jaanuarist oli Emajõe-Suursoo maastikukaitseala Riikliku Looduskaitsekeskuse Jõgeva-Tartu regiooni koosseisus. Endise kaitseala piiridesse jääb 3 suurt ja 5 väiksemat järve: Kalli järv, Leegu järv, Kalli järv, Soitsejärv, Võngjärv ning Lääniste Ahijärv.

Sügisel 2010 peeti Emajõe-Suursoos maailma esimesed jõhvikakorjamise maailmameistrivõistlused.

Peipsiäärsed külad on alati palju huvitavat pakkunud. Olenevalt hooajast saab sealt osta sibulat, suitsukala, moosi ja palju muud. Inimesed on toredad ning tehnika, mis koduhoovidest välja piilub, tasub uudistamist. Samuti kutsub Peipsi liivane rand suviseid puhkajaid ja ujujaid.

Samuti leiab sealsetest põhitänavaga käsikäes kulgevatest (rida-)küladest põneva arhitektuuriga maju, ilusaid vanausuliste kirikuid ning muuseume, mille seas ka samovaridele pühendatud väljapaneku. Kellel aga Peipsi järve alumised külad käidud, soovitan võtta suuna järve ülemisse osasse. Sealt leiab hulga ajahamba poolt tugevalt hammustatud vanu firma-suvilaid ja toonaseid kuurorte. Mõned kohas oleks aeg justkui seisma jäänud ning loodus on teinud oma töö. Samas kõrval käib pinev ehitus ning metsaaluste asustamine. Kellel suvila, kellel maja, kellel midagi muud. Ja kui sinna sõidate, ärge keerake enne tagasi, kui Vasknarva jõuate.

Isegi Pihkva järve ja Lämmijärveta on Peipsi järv pindala poolest Euroopa neljas kuni viies järv. Peipsist eespool on Laadoga, Äänisjärv ning Vänern, olenevalt Saimaa järve kokku loetavatest osadest ka Saimaa. Peipsisse voolab u 200 jõge või oja, suurim neist on Emajõgi. Ainus väljavoolav jõgi on Narva jõgi. Peipsi suurim saar on Eestile kuuluv Piirissaar. Piirissaarest lääne pool asub Vasikakuiv.

Peipsi põhjarannik on liivane, kena loodusega ilus piirkond ning kõrgelt hinnatud puhkeala, kus vanadel rannaluidetel kasvab männimets ja järve ääres on maaliline liivarand, mille pikkus on umbes 40 km.

Varnja võttis mind vastu väikese üllatusega. Esiteks bussijaam kohanimega Vanaussaia ning seejärel asulasilt, millele olid terava taibuga inimesed ühe juti juurde joonistanud ning sedaviisi Varnjast Narnja teinud. Kui järgi mõelda, siis päris tabav, sest ees ootas hulk põnevaid ja muinasjutulisi külasid.

Varnja on Eesti Peipsi ranniku kõige lõunapoolsem küla ja kõige lõunapoolsem Peipsi-äärne küla põhja pool Emajõge. Lõuna poole jääb Varnja soo, mis jääb Emajõe Suursoost põhja poole.

Nagu paljud teisedki Peipsiäärsed külad, on ka Varnja ridaküla. Elanike arv on umbes 250. Kohalikud elanikud on rahvuselt põhiliselt venelased. Küla nimi on seotud Peipsi järves asuva suure Varesekiviga (Voroni kiviga). Selle kiviga seostatakse Jäälahingut. Kohaliku külaseltsi eestvedamisel on loodud Kolkja vanausuliste muuseumi filiaal, milles leiab käsitlust vanausuliste elulaad. Tuntust kogub septembris toimuv iga-aastane sibula- ja jõhvikalaat. Varnjat on esimest korda mainitud 1582 (Warnia, hiljem Waronja). Kindel asustus tekkis 18. sajandil. Varnja vallakoolis oli 1879–1880 abiõpetajaks Jakob Liiv.

Varnja vanausuliste palvemaja on armas ja hubane ning rikkaliku ikonostaažiga paik Peipsi kaldal. Kohaliku vanausulise pajatuste saatel saab huvitava ülevaate vanausuliste elu- ja ajaloost. Kohalolekuks võib varuda aega ligikaudu tund – külastus ja südamlik elamus on seda aega väärt! Vaata lisaks: http://www.sibulatee.ee/our-destination/varnja-palvela/

Kasepääsid on Peipsi järve ääres kaks. Ülemine, kohe Mustveest veidi maad allapoole, on paljudele teada-tuntud koht. Väiksem Kasepää asub aga Varnja ja Kolkja külade vahel. Selles väikeses asunduses elas 2011. aastal 194 elanikku, neist 12 eestlast. Muus osas kehtib paljude Peipsiäärsete külade kohta kõnealustest küladest veidi põhja pool asuva Kasepää valla lehel välja toodud kirjeldus:

Meie valla territooriumil on aastasadu elanud kõrvuti erinevad kultuurid ja rahvused. Kolme sajandi pikkune erinevate rahvuste kooselu on loonud omapärase huvitava segakultuuri. Siin on säilinud vene vanausuliste kogukond, kes järgib omapäraseid traditsioone ja elukombeid. Kogukonnale on omane elada kilomeetrite pikkustes tänavkülades ja jalutuskäiguks võiks siin kuluda terve päev. Küla peatänavat vaadates jääb mulje, et oleme sattunud kuskile teise riiki ja teise aega. Majad on paigutatud otsaga tänava poole ja asuvad niivõrd tihedalt üksteise kõrval, et eestlase silmale mõjub see eksootiliselt. Hoonete detailides on näha nii eestlaslikku ettevaatlikkust kui ka slaavilikke kaunistusi. Tänavkülad on eriline vaatamisväärtus, mida ei kohta isegi mitte Euroopas. Vaata lisaks: http://kasepaa.kovtp.ee/tutvustus-ja-asukoht

Kolkja (vene Кольки) on alevik Tartu maakonnas Peipsiääre vallas. Esmakordselt on Kolkjat mainitud 1592. aastal (Kolko) ja 1601. aastal (Kolk). Hiljem hakati eristama Suur-Kolkjat ja Väike-Kolkjat. Kolkja alevik moodustati 1977. aastal Väike-Kolkja, Suur-Kolkja ja Sohvia küla liitmise teel. 2000. aasta rahvaloenduse andmeil elas alevikus 400 elanikku. 2011. aasta rahvaloenduse andmetel oli Kolkjas 277 elanikku, neist eestlasi 21 (7,6%).

Kolkja alevikus asub Peipsiääre vallavalitsus, postkontor, Kolkja põhikool. Samuti tegutseb alevikus kaks vanausuliste palvemaja, on avatud muuseum (Kolkja vanausuliste muuseum) ning kala ja sibula restoran (Kolkja Kala-Sibularestoran).

Kõik kolm küla asuvad Peipsiääre vallas. Vald moodustati 2017. aastal Alatskivi valla, Kallaste linna, Pala valla, varasema Peipsiääre valla ja Vara valla ühinemisel. Valla 652m2 territooriumil elab kokku 5506 inimest. Mitu Mercedes-Benzi X-klaasi kastikat selle valla teedel liigub, pole teada. Küll on aga siinkirjutajal teada, et X-klass on lühikese ajaga mulle sügavale nahaalla pugenud. Mõne autoga tekib kiirelt äratundmisrõõm ning vastastikune kompromissitu mõistmine. Ma ei hakka selle auto lugu siia uuesti lahti kirjutama, sest seda saad lugeda siit: https://www.wroomer.ee/mercedes-benz-x-klass-kui-joukas-vend/

Küll aga om mul hea meel teatada, et peatselt jõuab ka meie teedele Mercedes-Benz X-klassi täiustatud ning võimsam versioon X350 d 4MATIC, millel saab olema nö. pidev nelikvedu, mis kalkuleerib kõigi nelja ratta läbilibisemist ning suunab neile jõudu vastavalt vajadusele ja oludele. Sõidurežiime saab olema kolm – 4MAT, 4H ja 4L. Ehk siis maakeeli alaline selektiivne nelikvedu, kiire vahekasti diferentsiaalluku poolt lukustatav nelikvedu ning aeglustiga nelikvedu. Ümberlülitust aeglaselt(4L) kiirele(4H) nelikveole võib läbi viia kuni kiiruseni 70km/h. Tagurdades aga kuni kiiruseni 20km/h. Vastupidi (4H-4L) lülitades peavad sõidukiirused jääma kuni 40km/h ja 10km/h. Kasuliku maastikulisana on saadaval ka tagadifrilukk. Mõlema lülituse puhul tuleb arvestada asjaoluga, et lülitamise hetkeks peab automaatkäigukast olema neutraal-asendis.

Lisaks seitsmekäigulisele automaatkäigukastile leiab täiustatud versioonilt ka Dynamic Select nimelise sõidurežiimi-valitsa, mis võimaldab auto ümber lülitada Eco, Comfort, Sport, Off-Road või manuaalsesse režiimi.

X350 jõuallikaks on 190kW 2987 cm3 diiselmootor, mille maksimaalne vääne on 550 Nm. Muud head andmed ja sõiduomadused vaatame üle siis, kui meil sellega kodumaisel pinnal sõita õnnestub.

Esimesed võimsamad X-id on juba Silberauto salongis olemas ning neid saab oma näpuga katsuda ja osta.

Viited: Wikipedia ja kohalikud lehed.

Ühel ilusal päeval, kui päike ähvardas taas kaunite toonide saatel puude taha loojuda, palusin Silberautol omale V-klassi võtmed ulatada ning läksin sõitma. Uus V-klass oli mind juba ammu paelunud ning kummalisel kombel polnud ma sellega veel sõita saanud. Ja kas tead, bussimeestega on juba kord nii, et sa võid küll mehe bussist ära võtta, aga bussi sa paadunud van’imehest enam kätte ei saa. Seega tuksub minu süda lisaks kastikatele ja maasturitele ka busside suunas.

Busside salapärane võlu

Bussidel on salapärane võlu, mida on tavaauto-inimesele raske seletada. Istud kõrgel ja hubases ruumis, nautides avarat vaadet ning õhku enda ümber. Lastetoolide kinnitamiseks ei pea kummargil kuhugi sisse roomama ega pakkide järele sukelduma. Tagumisi uksi saab avada ka kitsastes parklates, ilma et mängulustis lapsed parklanaabri auto uksega kõveraks koksaks. Lisaks eelnevale on tänapäeva bussid enamasti ökonoomsed ning neid on tänu suurtele peeglitele hämmastavalt lihtne parkida. Ja noh, lõpuks on „tarbesõidukite“ tegemisse kaasatud ka disainerid.

Kas teate, kes oli Maria Zakrevskaja-Benckendorff-Budberg?

Jäneda mõis on seevastu aga kaunis majamürakas Jäneda südames, millest valdav enamus inimesi lihtsalt pahinal mööda sõidavad. Kellel aega veidi rohkem, keerab ehk kuulsasse Musta Täku Talli sööma ning uhab seejärel edasi, ehk isegi teadmata, et sealsamas lähedal asub uhke punastest tellistest esinduslik mõis.

Esimest korda mainiti Jäneda mõisa 1510. aastal. Mõis on mitu korda omanikku vahetanud: see on olnud seotud Taubede, Fersenite, Maydellide, Baggehufwudtide, Löwensternide jt aadliperekondadega. Mõis on kuulunud paljudele baltisaksa suguvõsadele, kellest viimased olid von Benckendorffid. Nende ehitatud ongi praeguseni säilinud mõisa peahoone ning abi- ja kõrvalhooned.

Kultuurilukku on läinud Jäneda viimane mõisaproua Maria Zakrevskaja-Benckendorff-Budberg, kelle elu oli täis seiklusi ja lähedasi suhteid selliste kuulsate meestega nagu R. B. Lockhard, M. Gorki ja H. G. Wells jt, mis on heaks materjaliks olnud nii kirjanikele kui ka filmitegijatele. 1934. aasta suvel viibis Jänedal kirjanik H. G. Wells, kus lõpetas ta oma memuaaride kolmanda köite.

Ja Jäneda mõisa saab ka sisse vaadata

1921. aastal toodi Tallinnast Jänedale Eesti vanim põllumajanduslik keskeriõppeasutus – Põhja-Eesti Põllutöökeskkool. Kogu Jäneda areng 20. sajandil on seotud põllumeeste kooliga. Siin on õppinud ja õpetanud paljud tuntud inimesed, näiteks kirjanikud Sophia Vardi, Veera Saar, ühiskonnategelased Jaan Raamot, Tõnis Kint, Kaarel Liidak, August Miljan, Harald Männik, Arnold Rüütel jpt. Lossi tornis asub muusika-tähetorn, mis on helilooja Urmas Sisaski töö- ja kontserdiruum ning astronoomiliste vaatluste läbiviimise koht.

Seda kaunist mõisa ei pea aga sugugi vaid väljast vaatama. Kui eelnevalt kokku leppida, saab mõisas ringi vaadata ning huvi korral ka eesti-, vene-, soome-, inglise ja saksakeelset ekskursiooni nautida. Ekskursiooni kestvus on ca 1 tund ning gruppi mahub kuni 40 inimest.

Sisu kohta kirjutavad nad nii: Jäneda küla südameks on aastaid olnud Jäneda mõis. Viimane mõisahoone on ehitatud Johan von Benckendorfi poolt aastatel 1913 – 1915. Ajalukku on mõisa aga kirjutanud just proua Maria Zakrevskaja Benckendorf ja seda oma seiklusrikka elu läbi. Seosed Leninile tehtud atentaadiga, elu koos maailmakuulsate kirjanike Maksim Gorki ja Herbert Wells’iga. Parima ülevaate Jäneda ajaloost saab Jäneda muuseumis. Eriti rikkalik on väljapanek Jäneda viimaste mõisaomanike suguvõsast. Oluline koht on ka Eesti esimese põllutöökeskkooli ajalool, sest Jänedal on õppinud suur hulk eesti poliitikuid ja põllumajandusteadlasi.

Elmari simmanid, Jänijõgi ja Kalijärv

Lisaks mõisale, leiab Jänedalt ka muud huvitavat. Arhitektuurihuvilistel on seal palju vaadata. Simmanihuvilised saavad end sättida sealsetele kuulsatele Elmari simmanitele ja tantsuõhtutele (http://www.janedaturism.ee/simmanid ) Loodusesõpru ootavad kaunis loodus, Jänijõgi koos mitmete kaunite järvedega ja mõisapark. Veidi maad eemal asub mõnusa ujumiskohaga Kalijärv, mille kohta leiab sellise legendi:

Rahvasuu teab rääkida, et Jäneda mõisa lähedal Kalijärves näinud härra kord kalda ligidal katelt, kus raha sees kõlises. Kui ta oli meestega katla juba peaaegu välja tõmmanud, lubas ta meestele vaevatasuks kõhutäie tanguputru. Siis tulnud järvest hall sikk, võtnud katla sarve otsa ja viinud järve keskele. Sellest ajast pole katelt enam nähtud.

/Aare Mäemets. Eesti NSV järved ja nende kaitse. Tln., 1977/

Räägime nüüd autost ka, aga ilma legendideta

V-klassiga aga nii müstilisi legendi ei kaasne. Minu hinnangul on Mercedes-Benzi V-klassi kolmas generatsioon selgelt kõige nägusam. Tõsi, ka esimese generatsiooni kandilises välimuses leidsid paljud midagi paeluvat ning siinkirjutajal jääb üle vaid kaasa kiita.

Uues V-klassis on ruumi kuni kaheksale inimesele ning väikebussi on saadaval kolmes pikkuses – vahemikus 4895 kuni 5370 millimeetrit. Laadimise lihtsustamiseks on V-klassi tagaluugi klaas avatav ning praktilisust ja mugavust lisavad elektriliselt avanev tagaluuk ja elektrilised küljeuksed. Pagasiruumist leiab kinnitused kogu vajaliku ja tähtsa turvaliseks kinnitamiseks. V-klassi juhiabisüsteemide hulka kuuluvad teistelt Mercedes-Benzi sõiduautodelt tuntud sõiduabilised nagu tähelepanuassistent, külgtuuleassistent, sõidurajaassistent, pimenurga-assistent jne. Kokku leidub V-klassil 11 Intelligent Drive all tuntud juhiabisüsteemi.

V-klassi mootorivalikusse kuuluvad kolm diiselmootorit – 100 kilovatine V200, 120 kilovatine V220 ning kõige võimsam V250, mis arendab 140 kW. Kõiki neid saab ka nelikveolistena. Kütusekulu keskmist lubatakse alates 6,1 l/100 km ning kombineeritud CO2-heidet 159 g/km. Vägev.