Eile hilisõhtul ei pidanud enam vastu ja pakkisin reisikoti kokku. Ma olin tahvlisse juba eelnevalt vajalikest asjadest listi teinud, ning ära märkinud, mis olemas on. Linnukest polnud veel kirja saanud vaid 3 asja – suusaprillid, hard-core vee- ja põrutuskindel kaamerakast ning käsi-GPS. GPS-seade oli ka viimane lisandunud gizmo, mida mul vaja oli. Selle abil saan viimase asustatud punkti ära märkida ja kui midagi väga peeti läheb, saab selle järgi tagasi asustusse jalutada. Jah, ma tean, et see dubleerib ka auto GPS-ide joonistatud träkki, aga ma võtan selle ikkagi. Kasvõi endale rahulikuma enesetunde loomiseks. Ja käekas elab ehk kauem ka kui laadijast eraldatud auto oma.
Igatahes, laotasin oma varustuse voodile, otsisin kokku erinevad väiksed pakkekotid ning asusin pakkima. Ja kui kõik vajalik oli pakkekottidesse surutud, toppisin need omakorda oma uude Singing Rock “Mother of all bags” matkakotti. Kummalisel kombel ei saanudki see ääreni täis. Ja see ajas omakorda juhtme täiesti kokku. Istusin ja lappasin oma eelkoostatud listi. Pakkisin asju lahti ja uuesti kokku, et aru saada, mis puudu on. Aga kõik oli olemas. Kõik, mis kaheks kuuks vaja, oli ühes poolikult täidetud 70-liitrises kotis.
Ok, ma saan ju kuni autoni jõudmiseni ka magamiskoti sinna suruda, et hing rohkem rahul oleks, aga ikkagi… Ja ma saan aru, et osa asju läheb kohe selga ning neid ei olegi vaja kotti toppida, aga ikkagi…
Enda rahustuseks võin ju mõelda, et ju ta siis ehk ikkagi on nii, et asjad võtavad vähe ruumi ja häid asju pole vaja palju vedada. Ja ega seda kahte kuud nüüd nii palju ka ei ole… Aga mingi imelik kripeldus on ikka sees.
Kripeldust ei ole sees aga koti osas. Lõpuks ometi olen ma sattunud ideaalse automatka koti peale. See on mahukas ja ei võta tühjana palju ruumi. Selle võib vabalt niiskele/märjale maale visata ilma, et sinna pahinal vett sisse voolaks. Sinna saab lihtsalt sisse ning seal on ka mõned taskud. Ning selle küljes on piisavalt aasasid, et vajalikke asju riputada. Ehk siis – ronijad teavad, mis hea on 😀
Ma olen nende automatkade käigus hulga erinevaid kotte järgi proovinud. Enne esimsest reisi oli kinnisideeks National Geographicu suur kott. Oma olemuselt küll fotograafidele mõeldud, aga saab ka reisimiseks kasutada. Küll vähe raske ja väikeste taskutega, aga selle eest on neid taskuid seal kümneid. See aga jooksis Magadani reisi ajal vett täis ning märgadest vahetusriietest õpitud elukogemus suunas mind uut veekindlamat kotti otsima.
Vahepeal jõudisin paar talvesõittu ära teha Ferrino Aiguille 48 liitrise seljakotiga. Asjad mahtusid nippet-näppet ära ning ka taskutest oli suur abi. Aga asjade kätte saamine oli autostes tingimustes raske. Alumisi asju andis ikka omajagu õngitseda. Ning tegelikult ei ole automatkal seljakotti vaja ka, sest jala ju nagunii kuhugi ei lähe.
Seejärel jõudisn omadega veekindlate kulumiskindlate kottide maailma. Motomaailmast tuttav GIVI oli valmis saanud hea pealt laetava suure laadimisavaga ning rullides suletava sadulakoti. Vajutad krõpsu kokku, keerad kaela rulli ning köidad kõik klambritega käepäraseks känkraks kokku. Vihma kannatab nii, et jäta või ööseks õue. Kaasas kandmiseks olid sangad ning üks õlarihm. Aga… see pidev klambrite avamine ja kinni-lahti rullimine ammendas ennast, ning aeg oli ideaalse koti otsingul jälle kaubanduses ringi vaadata.
Ja nii ma oma “kõikide kottide ema” leidsingi. Rippus teine seal ronimisvarustuse keskel nukralt ja ootas, et keegi temaga mingit kola kuhugi tassima hakkaks. Sangad igas otsas. Lisaks veel reguleeritavad seljakoti rihmad, millega selle kujutu koti omale seljakana selga saab võtta. Ning mis mu katsetuste põhjal üllatavalt mugavaks osutus. Koti külgedel on rihmad lebo, telgi või millegi muu kinnitamiseks. Ja siis on seal kergesti lukuga avatav suur luuk, millest pääseb kõigele mugavalt ligi. Suurepärane leid ning just see, mida arst kirjutas.
Ok, aga ma nüüd lähen ja vaatan veel korra selle listi üle, sest ühed proffide poolt palju kiiretud Lorpeni sokid on kipitama hakanud…