Tee nirvaanasse on pikk ja kõver. Nii ka umbes 172 000 automatkakilomeetrit, mis viisid mind peale kuueaastast katsetamist välja ideaalsete matkanõudeni. Jah, valik võib tunduda kaubanduses pakutava mitmekesisuse kõrval küll liigselt minimalistlik ja me ei eeldagi, et see kellelegi teisele sobima peaks, kuid sellisena see kopsikumajandus mul lõpuks välja kukkus.
Tulles korraks algusesse, võin kinnitada, et olen nende aastatega läbi proovinud kõiksugu erinevaid matkanõusid. Alustades metallist kopsikutega ning lõpetades Light My Fire’i kolmnurkse nõudekomplektiga, mille juurde kuulusid ka kõikvõimalikud soolatopsid ning sõelakesed. Neile lisaks veel mingid Matrjoškalikult üksteise sisse käivad plastikust söögi-joogitopsid, mida jaguks kogu muinasjutu-karuperele. Lisaks veel igasugused termotopsid, milles jook ja söök alles järgmiseks päevaks tarbimiskõlbuliku temperatuuri saavutavad.
Ideaalsete matkanõude kriteeriumid on järgmised:
Kopsikud peaksid olema kerged ning purunematud ka siis, kui nad tuhandeid kilomeetreid asjadest pungil kastikestes mööda maailma ringi kulgevad. Lisaks sellele peavad nõud olema kergesti puhastatavad ning niivõrd suure avaga, et käsi sealt koos köögipaberitükiga sisse mahuks, jäädes sealjuures kokkupakituna võimalikult väikseks.
Ja need volditavad Wildod vastavad peaaegu kõigile nõudmistele. Kokku pakituna ei võta nad peaaegu üldse ruumi. Lisaks sellele on need lihtsasti puhastatavad ning mõlema puhastamiseks kulub vaid 2 salfakat. Suurem (600 ml) kopsik on söömiseks paras, mahutades vajadusel hämmastava koguse sööki – olgu selleks siis kiirmakaronid, kartulipuder, supp või mõni maitsev matka-valmissöök. Ja mis põhiline, kuum söök jahtub selles topsis suhteliselt kiiresti. Termostopsiga sai söögipeatus enne läbi, kui söök manustatavaks muutus. Jooginõusse (200 ml) mahub aga paras ports kohvi või muud head pealelonksamist. Ja noh, siis veel see asi ka, et need ei maksa suurt midagi…
Spork on ja jääb, sellest ei saa üle ega ümber. Tegin vaid selle liigutuse, et vahetasin plastikust luhvlid titaani vastu. Selle lõhkumiseks tuleb veidi vaeva näha ning olemasolev söögiriist on kestnud muretult juba kolm aastat.
0,3-liitrine Primuse plastikust termostops on mind mu radadel saatnud juba aastaid. Suurepärane vahend jookide kaasa võtmiseks. Valad topsi kohvi või teed täis ja viskad autosse, et seda mõne aja pärast nautima hakata. Või siis pistad seljakoti küljetaskusse… Plastikust topsis jahtub kuum jook joogikõlbulikuks suhteliselt kiirelt, mis on minu isiklikke eelistusi silmas pidades taaskord suureks plussiks. Samuti sobib tops suurepäraselt ka “koksiklaasiks.”
Ja mis pliiti puutub, siis ei saa ma üle ega ümber liitrisest tuulekindlast MSR Windburnerist, mille Reactor– ning sojusvaheti-tehnoloogial baseeruvat põletit ei suutnud kustu puhuda ka Nordkappi käredad tuuled. Sellel pliidil on palju eeliseid – esiteks ajab ta liitri vett keema juba paari minutiga, teiseks mahub kogu pliit koos gaasi, põleti ja muu mudruga ise-enda sisse ning võtab sealjuures väga vähe ruumi. 450 grammine kaal võimaldab seda vabalt ka seljakotis vedada ning kasutamise teeb veelgi mugavamaks ja turvalisemaks kuumakindel käepidemega ümbris. Miinusteks vaid ehk see, et antud pliidil saab kasutada vaid ettenähtud kopsikut ning panniga pole selle põleti peal suurt midagi teha, kui just panni käsitsi leegil ei hoia. Aga ega ma väga muretse… selle töö on edukalt ära teinud kõige odavam pliit ning enamus matkasöögid on nii või naa vee baasil valmistatavad.
Tegelikult on hea, kui päeva lõpuks mingid asjad paika loksuvad. Üks asi vähem, millega reisieelset pead vaevata ning nüüd võin rahuliku südamega poodi minna ja lastelegi samasugused matkanõude komplektid osta. Nii või naa läheb neid suvel vaja. Vahet pole, kas kondad matkasuvilaga, seljakoti või mõne maasturiga mööda kaunist kodumaad – mugavad ja lihtsad sööginõud kuluvad alati marjaks ära.