Ühel ilusal päeval helistas TopGeari peatoimetaja Vabamäe ning uuris, kas osaleksin nende võistkonnas punnvõrride kestvussõidul. Vastasin vist, et ahah… ja ma pean vähe vaatama, kuidas ajaga saab jne.
Paari päev pärast helises telefon uuesti ja Vabamäe küsis : “Noh?”
Selleks ajaks oli seiklusjanu ning rõõm haiget saamise ees mind juba korralikult oma kontrolli alla võtnud ning keeldumiseks minust enam meest polnud.
Haarasin kaamera ühte-, sõiduvarustuse teise kätte ja panin Maidla poole leekima.
Ma olin ka varem punnvõrriga kokku puutunud. Nagu vast enamus minu vanuseid ning vanemaid inimesi. Paraku oli aga viimasest kohtumisest mööunud rahulikult paar dekaadi. See lõi mõistagi taaskohtumise eel väikese ärevuse sisse. Eriti veel olukorras, kus uus kontakt mind kohe võistluskeerisesse paiskab.
Raivo E. Tamm tegi otsa lahti ja sõitis mõned ringid. Ning kui punnvõrr jälle töökorda sai, käsutati mind lenksu. Vedasin suures suvesoojas nahkse sõiduvarustuse selga, kiivri pähe ja spetsiaalselt selleks sõiduks ostetud retroprillid ette ning tuiskasin võistlustulle. Oma vaimusilmas nägin välja nagu paksuks läinud näitleja ning võidusõiduäss Steve McQueen. See vist tunduski ainult mulle niimoodi, sest sõidustiilist mu enesekindlust kuidagi välja paista ei saanud. Kõrge ja kitsa lenksuga sõiduriist, lahtine kruus vaheldumas põllutee ja asfaltilõikudega ning 50 teist tihedalt sumisevat võistlejat lõid esmamuljeks korraliku kaose. Ajapikku hakkas asi paranema ning peatselt polnud rajal enam pidurit vajagi. Hoia aga gaas põhjas ja ainult kalla.
Aegajalt õnnestus mõnest võistlejast ka mööduda, kuigi need “teise-klassi” poisid vuhisesid minu sajase eluskaalu ning sõidukimassi kihutavast kooslusest uhke põrina saatel mööda. Mõni nagu postist, mõni vähe aeglasemalt. Hoolimata sellest hakkas sõit enesekindluse tõustes üha rohkem meeldima kuni ühest kurvist välja lennates pedaal ära murdus.
Nüüd ei saanud ma enam kurvikiiruse kasvatamiseks kaasa vändata ning seeläbi hakkasid mu ringiajad aeglasemaks muutuma. Rääkimata võrri kõrval tolkneva isepäise toestamata jala tekitatavast tuuletakistusest.
Ühele järjekordsele ringile sööstes hakkas tunduma, et võistlustehnikast hakkab jõud kaduma ning ringilt saabudes sõitsin ära boksi, et punnvõrr natuke puhata ja jahtuda saaks.
Rajale ma enam ei pääsenudki. Teised tahtsid ka sõita, film vajas tegemist ja aeg surus peale. Olin uhkusega oma panuse TopGeari meeskonda andnud ja tundsin ennast jälle parema inimsena.
Spordisurin lihastes sõitsin ööpimeduses minema. Lubades, et järgmisel aastal olen kogu etapi vältel olemas ja võitlusvalmis.
Mina tänan!
Pikem ja lühem jutt on TopGear Eesti 09.2013 ajakirjas. Head lugemist 😀