Tegin vanasti ikka nalja, et kui on vaja noaga konservi avada, astuvad Leathermani-mehed sammu tagasi, liigend- ja pussnoameestel on aga savi. Lööd noa otsapidi konservi ja lõikad kaane konservikarbi küljest lahti. Hiljem, kui nuga enam saiast või tomatist läbi ei lähe, tõmbad tera luisuga üle ning elad edasi.
Sellele hoiakule aitas kindlasti kaasa ka üks varasem kogemus, kui olime 00-ndate alguses ühel Radissoni hotellis peetud tootetutvustusel ning seal läks lavapealsetel ühel hetkel mingit tööriista vaja.
“Kas kellelgi on Leathermani laenata?”, hüüti lavalt saali.
“Mul on, aga ma ei luba teistel seda kasutada!”, kostus hääl rahva seast vastu…
Nüüd olen aga ise juba mõnda aega Leathermani-mees. Võtsin ühel hetkel auhinnaks saadud Matkaspordi kinkekaardi ja vahetasin selle Skeletooli vastu.
Skeletool on mõistlik riist – saab näpistada, lõigata ja kruve keerata. Ja ega enamasti rohkem vaja polegi. Parim on Skele’ juures aga see, et selle saab klambriga püksitasku või karabiiniga püksirihma-aasa külge kinnitada. Ei kao ära ning ei vedele Victorinoxi või liigendnoa kombel elutult tasku põhjas. Tõsi, spets kotikesega saab ka teised vöö külge kinnitada, aga need mulle ei meeldi. Lihtsalt ei meeldi ja kõik.
Nüüd siis teine teema. Maailmas on kahte sorti mehi – ühed, kes teevad kõik ise ära, ja siis need, kellel pole olnud vaja. Leathermani ei paista aga huvitavat, et sa nende mugavate meeste hulka kuulud. Nii kui ma multi-tööriista omale tasku külge kinnitasin, hakkas elu mulle igasugu töid ette viskama. Järsku oli vaja näpistada, lõigata, keerata. Küll vajasid vanaema juures laua kruvid kinni keeramist, küll nagid paigaldamist, küll juhtmeotsad puhastamist ning ühendamist… kõikvõimalikust näpistamisest, litsumisest ja sikutamisest rääkimata.
Vaielda pole midagi – võtad aga taskust asja ja teed ära.
Seejärel tekkis mu Leathermanide valikusse palju mitmekülgsemate võimalustega Wave Plus. Ja sellega koos kohe ka uued vajadused, mis end kui tellimise peale ilmutama hakkasid. Järsku oli vaja kääridega lõigata, tibatillukese kruvikaga auke teha, saagida ning viilida. Ka veidi suuremad näpitsad kulusid hoobilt marjaks ära. Käsitlematu.
Hea, et Wave Plus mul reisil kaasas oli. Muidu oleksin nende tööde ja tegemistega hädas olnud. Ainus, mis mind Wave-i juures veidi häirib, on tema kinnitamatus. Taas… selle saab vutlariga püksirihma külge panna, aga mulle ikkagi ei meeldi.
Lebab teine hetkel auto uksesahtlis ja ootab truult uusi tööülesandeid – neid, millega mu igapäeva Skele’ hakkama ei saa. Ja mina ei tea, mis see on, aga selliseid tegevusi tekib alailma.
Muus osas on aga tegemist väärt riistadega. Vaatad toodet ja saad ühel hetkel aru, milline meeletu töö on ühe multitööriista väljatöötamisele panustatud. Kõik on peensusteni läbi mõeldud. Funktsioone on peidetud kõikjale. Ühe otsaga saab teha seda, teisega aga hoopis midagi muud. Näpitsad paistavad näpitsatena, aga peidavad endas hoopis nelja-viite funktsiooni. Tootega kaasas olev voldik-juhend tasub samuti tähelepanelikult üle vaadata, sest oma peaga võib mõni tähtis funktsioon leidmata jääda. Kõik tööriistad on täpselt paika timmitud, et need õige tugevusega avaneks. Mitte ei pea kruvikeeraja kätte saamiseks küüsi lahti rebima. Ühesõnaga… vaatad toodet ja imestad, millise põhjalikkusega inimesed oma tööd teevad. Mõnus.
Paadunud Leathermani-meestele pole see loomulikult mingi uudis, aga mulle, kui algajale, on see hämmastavalt lummav maailm. Üks suur ning turvalisusele rõhuv pluss on neil veel – terad ja tööriistad lukustuvad oma tööasendisse. Seega pole vaja muretseda, et noatera suurema pusimise käigus su sõrmed maha lõikaks.
Ühesõnaga, mul on neid hetkel kaks ja sellisena plaanin ma seda olukorda ka hoida. Letis oli igasugu põnevaid Leathermane veel, aga mulle piisab nendest töödest, mida need kaks šaakalit mu teele veeretada suudavad.
