Seal, kus lõpeb tee… ehk Eesti Narnia.

Enne veel, kui suur suvi end lõppenuks kuulutas, keerasin Mersu X-klassile elu sisse ning käisin vähesõidetud teede ja varem külastamata rannikuküladega tutvumas. Valisin selle nädalavahetuse sihtpunktiks Peipsi järve selle osa, kus tee ühel ilusal hetkel lihtsalt otsa saab. Sealt kus jäljed kaovad, algab üüratu Emajõe-Suursoo, millest ei vii läbi ühtegi avalikku teed.

Emajõe-Suursoo on Eesti suurim deltasoostik ja selle pindala on umbes 1000 km². Soostiku kaitseks moodustati 1981. aastal kaitseala. Maastikukaitseala keskus — ühtlasi Emajõe-Suursoo looduskeskus — asus Tartust umbes 25 km kaugusel Emajõe vasakul kaldal Kavastu külas. 2006. aasta 1. jaanuarist oli Emajõe-Suursoo maastikukaitseala Riikliku Looduskaitsekeskuse Jõgeva-Tartu regiooni koosseisus. Endise kaitseala piiridesse jääb 3 suurt ja 5 väiksemat järve: Kalli järv, Leegu järv, Kalli järv, Soitsejärv, Võngjärv ning Lääniste Ahijärv.

Sügisel 2010 peeti Emajõe-Suursoos maailma esimesed jõhvikakorjamise maailmameistrivõistlused.

 

Peipsiäärsed külad on alati palju huvitavat pakkunud. Olenevalt hooajast saab sealt osta sibulat, suitsukala, moosi ja palju muud. Inimesed on toredad ning tehnika, mis koduhoovidest välja piilub, tasub uudistamist. Samuti kutsub Peipsi liivane rand suviseid puhkajaid ja ujujaid.

Samuti leiab sealsetest põhitänavaga käsikäes kulgevatest (rida-)küladest põneva arhitektuuriga maju, ilusaid vanausuliste kirikuid ning muuseume, mille seas ka samovaridele pühendatud väljapaneku. Kellel aga Peipsi järve alumised külad käidud, soovitan võtta suuna järve ülemisse osasse. Sealt leiab hulga ajahamba poolt tugevalt hammustatud vanu firma-suvilaid ja toonaseid kuurorte. Mõned kohas oleks aeg justkui seisma jäänud ning loodus on teinud oma töö. Samas kõrval käib pinev ehitus ning metsaaluste asustamine. Kellel suvila, kellel maja, kellel midagi muud. Ja kui sinna sõidate, ärge keerake enne tagasi, kui Vasknarva jõuate.

Isegi Pihkva järve ja Lämmijärveta on Peipsi järv pindala poolest Euroopa neljas kuni viies järv. Peipsist eespool on Laadoga, Äänisjärv ning Vänern, olenevalt Saimaa järve kokku loetavatest osadest ka Saimaa. Peipsisse voolab u 200 jõge või oja, suurim neist on Emajõgi. Ainus väljavoolav jõgi on Narva jõgi. Peipsi suurim saar on Eestile kuuluv Piirissaar. Piirissaarest lääne pool asub Vasikakuiv.

Peipsi põhjarannik on liivane, kena loodusega ilus piirkond ning kõrgelt hinnatud puhkeala, kus vanadel rannaluidetel kasvab männimets ja järve ääres on maaliline liivarand, mille pikkus on umbes 40 km.

Varnja võttis mind vastu väikese üllatusega. Esiteks bussijaam kohanimega Vanaussaia ning seejärel asulasilt, millele olid terava taibuga inimesed ühe juti juurde joonistanud ning sedaviisi Varnjast Narnja teinud. Kui järgi mõelda, siis päris tabav, sest ees ootas hulk põnevaid ja muinasjutulisi külasid.

Varnja on Eesti Peipsi ranniku kõige lõunapoolsem küla ja kõige lõunapoolsem Peipsi-äärne küla põhja pool Emajõge. Lõuna poole jääb Varnja soo, mis jääb Emajõe Suursoost põhja poole.

Nagu paljud teisedki Peipsiäärsed külad, on ka Varnja ridaküla. Elanike arv on umbes 250. Kohalikud elanikud on rahvuselt põhiliselt venelased. Küla nimi on seotud Peipsi järves asuva suure Varesekiviga (Voroni kiviga). Selle kiviga seostatakse Jäälahingut. Kohaliku külaseltsi eestvedamisel on loodud Kolkja vanausuliste muuseumi filiaal, milles leiab käsitlust vanausuliste elulaad. Tuntust kogub septembris toimuv iga-aastane sibula- ja jõhvikalaat. Varnjat on esimest korda mainitud 1582 (Warnia, hiljem Waronja). Kindel asustus tekkis 18. sajandil. Varnja vallakoolis oli 1879–1880 abiõpetajaks Jakob Liiv.

Varnja vanausuliste palvemaja on armas ja hubane ning rikkaliku ikonostaažiga paik Peipsi kaldal. Kohaliku vanausulise pajatuste saatel saab huvitava ülevaate vanausuliste elu- ja ajaloost. Kohalolekuks võib varuda aega ligikaudu tund – külastus ja südamlik elamus on seda aega väärt! Vaata lisaks: http://www.sibulatee.ee/our-destination/varnja-palvela/

Kasepääsid on Peipsi järve ääres kaks. Ülemine, kohe Mustveest veidi maad allapoole, on paljudele teada-tuntud koht. Väiksem Kasepää asub aga Varnja ja Kolkja külade vahel. Selles väikeses asunduses elas 2011. aastal 194 elanikku, neist 12 eestlast. Muus osas kehtib paljude Peipsiäärsete külade kohta kõnealustest küladest veidi põhja pool asuva Kasepää valla lehel välja toodud kirjeldus:

Meie valla territooriumil on aastasadu elanud kõrvuti erinevad kultuurid ja rahvused. Kolme sajandi pikkune erinevate rahvuste kooselu on loonud omapärase huvitava segakultuuri. Siin on säilinud vene vanausuliste kogukond, kes järgib omapäraseid traditsioone ja elukombeid. Kogukonnale on omane elada kilomeetrite pikkustes tänavkülades ja jalutuskäiguks võiks siin kuluda terve päev. Küla peatänavat vaadates jääb mulje, et oleme sattunud kuskile teise riiki ja teise aega. Majad on paigutatud otsaga tänava poole ja asuvad niivõrd tihedalt üksteise kõrval, et eestlase silmale mõjub see eksootiliselt. Hoonete detailides on näha nii eestlaslikku ettevaatlikkust kui ka slaavilikke kaunistusi. Tänavkülad on eriline vaatamisväärtus, mida ei kohta isegi mitte  Euroopas. Vaata lisaks: http://kasepaa.kovtp.ee/tutvustus-ja-asukoht

Kolkja (vene Кольки) on alevik Tartu maakonnas Peipsiääre vallas. Esmakordselt on Kolkjat mainitud 1592. aastal (Kolko) ja 1601. aastal (Kolk). Hiljem hakati eristama Suur-Kolkjat ja Väike-Kolkjat. Kolkja alevik moodustati 1977. aastal Väike-Kolkja, Suur-Kolkja ja Sohvia küla liitmise teel. 2000. aasta rahvaloenduse andmeil elas alevikus 400 elanikku. 2011. aasta rahvaloenduse andmetel oli Kolkjas 277 elanikku, neist eestlasi 21 (7,6%).

Kolkja alevikus asub Peipsiääre vallavalitsus, postkontor, Kolkja põhikool. Samuti tegutseb alevikus kaks vanausuliste palvemaja, on avatud muuseum (Kolkja vanausuliste muuseum) ning kala ja sibula restoran (Kolkja Kala-Sibularestoran).

Kõik kolm küla asuvad Peipsiääre vallas. Vald moodustati 2017. aastal Alatskivi valla, Kallaste linna, Pala valla, varasema Peipsiääre valla ja Vara valla ühinemisel. Valla 652m2 territooriumil elab kokku 5506 inimest. Mitu Mercedes-Benzi X-klaasi kastikat selle valla teedel liigub, pole teada. Küll on aga siinkirjutajal teada, et X-klass on lühikese ajaga mulle sügavale nahaalla pugenud. Mõne autoga tekib kiirelt äratundmisrõõm ning vastastikune kompromissitu mõistmine. Ma ei hakka selle auto lugu siia uuesti lahti kirjutama, sest seda saad lugeda siit: https://www.wroomer.ee/mercedes-benz-x-klass-kui-joukas-vend/

Küll aga om mul hea meel teatada, et peatselt jõuab ka meie teedele Mercedes-Benz X-klassi täiustatud ning võimsam versioon X350 d 4MATIC, millel saab olema nö. pidev nelikvedu, mis kalkuleerib kõigi nelja ratta läbilibisemist ning suunab neile jõudu vastavalt vajadusele ja oludele. Sõidurežiime saab olema kolm – 4MAT, 4H ja 4L. Ehk siis maakeeli alaline selektiivne nelikvedu, kiire vahekasti diferentsiaalluku poolt lukustatav nelikvedu ning aeglustiga nelikvedu. Ümberlülitust aeglaselt(4L) kiirele(4H) nelikveole võib läbi viia kuni kiiruseni 70km/h.  Tagurdades aga kuni kiiruseni 20km/h. Vastupidi (4H-4L) lülitades peavad sõidukiirused jääma kuni 40km/h ja 10km/h.  Kasuliku maastikulisana on saadaval ka tagadifrilukk. Mõlema lülituse puhul tuleb arvestada asjaoluga, et lülitamise hetkeks peab automaatkäigukast olema neutraal-asendis.

Lisaks seitsmekäigulisele automaatkäigukastile leiab täiustatud versioonilt ka Dynamic Select nimelise sõidurežiimi-valitsa, mis võimaldab auto ümber lülitada Eco, Comfort, Sport, Off-Road või manuaalsesse režiimi.

X350 jõuallikaks on 190kW 2987 cm3 diiselmootor, mille maksimaalne vääne on 550 Nm. Muud head andmed ja sõiduomadused vaatame üle siis, kui meil sellega kodumaisel pinnal sõita õnnestub.

Esimesed võimsamad X-id on juba Silberauto salongis olemas ning neid saab oma näpuga katsuda ja osta.

Viited: Wikipedia ja kohalikud lehed.

 

Kui ma suureks saan…

Fotor_153898236709913

Mäletan, et kooli ajal viidi kogu klass vanalinna mingile kutsenõustamisele, mille käigus tuli toonasesse moodsasse kompuutrisse hulk tõeseid vastuseid sisestada. Enamus meie klassi poistest sai peale pikka kõvakettaraginat lakooniliseks nullidest ja ühtedest koosnevaks digi-vastuseks – politsei… või oli see veel toona miilits. Ei mäleta. Vahet pole ka.
Jah, tuleb tõdeda, et politseinikku minust ei saanud. Ega ka vist ühestki teisest, kes selles satsis toona vastamas käisid…
Möödunud talvel Lääne-Aafrika riike sõites peatusime kahel korral Mali pealinnas Bamakos ühes rändurite seas teada-tuntud kämpas – Sleeping Camel. Tegemist on kolme (mõnedel andmetel ka kahe) Inglismaalt pärit sõbra poolt peetav “kuulikindel” ja okastraat-taraga ümbritsetud ning keset suurt kaost asuva overland-oaasiga, milles peatub enamus Bamakot väisavatest motoriseeritud ning muul viisil liikuvatest rändajatest. Diil on lihtne , üks teeb tööd ja teised reisivad. Seejärel vahetavad ning reisima pääseb see, kes oma vahetusest pääses.
Ju toodab hea ja halva piirimail turvalist ööbimist, häid jooke ja sööke pakkuv kämpa piisavalt, et antud elustiili juba aastaid toetada. Ju toetab käidavas kohas peetav kämpa ka muid tegevusi, kui seda hinge ja armastusega ajada. Näiteks oli Lääne-Sahara kõrbes, viis kilomeetrit ainukesest riiki läbivast teest eemal, üks uhke lossilaadne kämpa, mis oli seal oma prantslastest omanike jaoks juba aastaid koduks ja tööks olnud. Tõsi, kui sellel mandril veel Dakari rallit sõideti, olid ajad paremad. Seevastu kasutavad seda kohta ühe peatuspunktina paljud teised Aafrikat väisavad või selles piirkonnas toimuvad sõiduüritused ja rallid. Nende hulgas ka Budapest-Bamako, millel osaleb 2020 aastal vist juba kuus Eesti ekipaaži…
Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Tahtsin rääkida sellest, et maailm on täis mõnusaid kämpasid, kus kõikjalt maailmast saabuvad kondajad korraks aja maha võtavad. Olgu selleks siis üks öö või mitmepäevane puhkus. Kujutad ette, millised reisilood, millised seiklused ja uhked sõidud, inimestest ja karakteritest rääkimata, nendest väravatest sisse ja välja voorivad? Meeletult põnev, onju!
San Marinos parkisid mu kõrval kaks Soome papit, hallid habemed ees, joovastavat vedelapoolist täis, kui lüpsile lonkivad lehmad ning tagusid oma kämperis häälekalt turakat. Ma ei olnud sellel reisil juba kuu aega ühtegi sommi näinud. Oleks hea meelega juttu teinud, aga ei tihanud seletama minna. Vanadel oli minutagi juba hull hoog sees. Siin Albaania rannikul on mu kõrval üks Fordi kastikas, millel kaks suurt katusetelki katusel. Selle taga, mererannal, väikese lõkke kõrval, istub Saksamaalt pärit perekond – ema-isa ja kaks poega ja tütar. Istuvad ja laulavad saksakeelseid laule. Vahel plaksutavad, et rütm ja meeleolu õige püsiks. Teisel pool on vanast Mersu bussikolakast ehitatud kämper. Kes seal elab ja kus nad praegu on, ei tea. Jõudsin siia pilkases pimeduses, ega tea täpselt, kes ja mis siin pärapõrgu 14-eurises mereäärekämpas veel peatuvad. Aga tundub, et pealambivalgusest tagasihelkivaid asju siiski on.
Hehh, ja nüüd jõudsid neli eestlast oma matkasuvilaga. Kuulsin läbi pilkase pimeduse kedagi juhendavalt hüüdmas – “tule-tule!” Ja näed, olidki! Kohe kuidagi soe ja mõnus hakkas sees.
Aga äkki on hoopis see kämpamajandus midagi sellist, mida ma oma reisimiste, sarjade ja kondamiste kõrvalt tegema peaks? Eelmisel aastal saabus selleteemaline äratundmisrõõm ning ehk ka peen võimalus, aga seda näitab aeg, kas ja mis sest saab. Täna ei ole mul aega, et jalg üle põlve, ukulele käes, kämpa väravas istuda ja kõiki saabujaid rõõmsalt tervitada. Ja keda sa siin Eestis oma külmakraadidesse mattunud inimtühjas kämpas ikka nii väga tervitad… Hooaja värk, ju nõu!
Aga äkki on maailm hoopiski nii palju sõitmist täis, et selleks kõigeks pole lihtsalt aega. Vahet pole, vähemat täna mitte. Võtan külmarist pooliku vanaka ja lähen saabunud kaasmaalastele külla.

Fotor_153898234237547

Fotor_15389823923614

Fotor_153898250398919

Fotor_153898259988293