Leathermanide võlu ja valu

Fotor_154012768747921

Tegin vanasti ikka nalja, et kui on vaja noaga konservi avada, astuvad Leathermani-mehed sammu tagasi, liigend- ja pussnoameestel on aga savi. Lööd noa otsapidi konservi ja lõikad kaane konservikarbi küljest lahti. Hiljem, kui nuga enam saiast või tomatist läbi ei lähe, tõmbad tera luisuga üle ning elad edasi.
Sellele hoiakule aitas kindlasti kaasa ka üks varasem kogemus, kui olime 00-ndate alguses ühel Radissoni hotellis peetud tootetutvustusel ning seal läks lavapealsetel ühel hetkel mingit tööriista vaja.
“Kas kellelgi on Leathermani laenata?”, hüüti lavalt saali.
“Mul on, aga ma ei luba teistel seda kasutada!”, kostus hääl rahva seast vastu…

Nüüd olen aga ise juba mõnda aega Leathermani-mees. Võtsin ühel hetkel auhinnaks saadud Matkaspordi kinkekaardi ja vahetasin selle Skeletooli vastu.
Skeletool on mõistlik riist – saab näpistada, lõigata ja kruve keerata. Ja ega enamasti rohkem vaja polegi. Parim on Skele’ juures aga see, et selle saab klambriga püksitasku või karabiiniga püksirihma-aasa külge kinnitada. Ei kao ära ning ei vedele Victorinoxi või liigendnoa kombel elutult tasku põhjas. Tõsi, spets kotikesega saab ka teised vöö külge kinnitada, aga need mulle ei meeldi. Lihtsalt ei meeldi ja kõik.
Nüüd siis teine teema. Maailmas on kahte sorti mehi – ühed, kes teevad kõik ise ära, ja siis need, kellel pole olnud vaja. Leathermani ei paista aga huvitavat, et sa nende mugavate meeste hulka kuulud. Nii kui ma multi-tööriista omale tasku külge kinnitasin, hakkas elu mulle igasugu töid ette viskama. Järsku oli vaja näpistada, lõigata, keerata. Küll vajasid vanaema juures laua kruvid kinni keeramist, küll nagid paigaldamist, küll juhtmeotsad puhastamist ning ühendamist… kõikvõimalikust näpistamisest, litsumisest ja sikutamisest rääkimata.
Vaielda pole midagi – võtad aga taskust asja ja teed ära.
Seejärel tekkis mu Leathermanide valikusse palju mitmekülgsemate võimalustega Wave Plus. Ja sellega koos kohe ka uued vajadused, mis end kui tellimise peale ilmutama hakkasid. Järsku oli vaja kääridega lõigata, tibatillukese kruvikaga auke teha, saagida ning viilida. Ka veidi suuremad näpitsad kulusid hoobilt marjaks ära. Käsitlematu.
Hea, et Wave Plus mul reisil kaasas oli. Muidu oleksin nende tööde ja tegemistega hädas olnud. Ainus, mis mind Wave-i juures veidi häirib, on tema kinnitamatus. Taas… selle saab vutlariga püksirihma külge panna, aga mulle ikkagi ei meeldi.
Lebab teine hetkel auto uksesahtlis ja ootab truult uusi tööülesandeid – neid, millega mu igapäeva Skele’ hakkama ei saa. Ja mina ei tea, mis see on, aga selliseid tegevusi tekib alailma.
Muus osas on aga tegemist väärt riistadega. Vaatad toodet ja saad ühel hetkel aru, milline meeletu töö on ühe multitööriista väljatöötamisele panustatud. Kõik on peensusteni läbi mõeldud. Funktsioone on peidetud kõikjale. Ühe otsaga saab teha seda, teisega aga hoopis midagi muud. Näpitsad paistavad näpitsatena, aga peidavad endas hoopis nelja-viite funktsiooni. Tootega kaasas olev voldik-juhend tasub samuti tähelepanelikult üle vaadata, sest oma peaga võib mõni tähtis funktsioon leidmata jääda. Kõik tööriistad on täpselt paika timmitud, et need õige tugevusega avaneks. Mitte ei pea kruvikeeraja kätte saamiseks küüsi lahti rebima. Ühesõnaga… vaatad toodet ja imestad, millise põhjalikkusega inimesed oma tööd teevad. Mõnus.
Paadunud Leathermani-meestele pole see loomulikult mingi uudis, aga mulle, kui algajale, on see hämmastavalt lummav maailm. Üks suur ning turvalisusele rõhuv pluss on neil veel – terad ja tööriistad lukustuvad oma tööasendisse. Seega pole vaja muretseda, et noatera suurema pusimise käigus su sõrmed maha lõikaks.
Ühesõnaga, mul on neid hetkel kaks ja sellisena plaanin ma seda olukorda ka hoida. Letis oli igasugu põnevaid Leathermane veel, aga mulle piisab nendest töödest, mida need kaks šaakalit mu teele veeretada suudavad.

Fotor_153979772290682

Fotor_153987017395823

Fotor_153987021024292

Fotor_153987025668838

Kui ma suureks saan…

Fotor_153898236709913

Mäletan, et kooli ajal viidi kogu klass vanalinna mingile kutsenõustamisele, mille käigus tuli toonasesse moodsasse kompuutrisse hulk tõeseid vastuseid sisestada. Enamus meie klassi poistest sai peale pikka kõvakettaraginat lakooniliseks nullidest ja ühtedest koosnevaks digi-vastuseks – politsei… või oli see veel toona miilits. Ei mäleta. Vahet pole ka.
Jah, tuleb tõdeda, et politseinikku minust ei saanud. Ega ka vist ühestki teisest, kes selles satsis toona vastamas käisid…
Möödunud talvel Lääne-Aafrika riike sõites peatusime kahel korral Mali pealinnas Bamakos ühes rändurite seas teada-tuntud kämpas – Sleeping Camel. Tegemist on kolme (mõnedel andmetel ka kahe) Inglismaalt pärit sõbra poolt peetav “kuulikindel” ja okastraat-taraga ümbritsetud ning keset suurt kaost asuva overland-oaasiga, milles peatub enamus Bamakot väisavatest motoriseeritud ning muul viisil liikuvatest rändajatest. Diil on lihtne , üks teeb tööd ja teised reisivad. Seejärel vahetavad ning reisima pääseb see, kes oma vahetusest pääses.
Ju toodab hea ja halva piirimail turvalist ööbimist, häid jooke ja sööke pakkuv kämpa piisavalt, et antud elustiili juba aastaid toetada. Ju toetab käidavas kohas peetav kämpa ka muid tegevusi, kui seda hinge ja armastusega ajada. Näiteks oli Lääne-Sahara kõrbes, viis kilomeetrit ainukesest riiki läbivast teest eemal, üks uhke lossilaadne kämpa, mis oli seal oma prantslastest omanike jaoks juba aastaid koduks ja tööks olnud. Tõsi, kui sellel mandril veel Dakari rallit sõideti, olid ajad paremad. Seevastu kasutavad seda kohta ühe peatuspunktina paljud teised Aafrikat väisavad või selles piirkonnas toimuvad sõiduüritused ja rallid. Nende hulgas ka Budapest-Bamako, millel osaleb 2020 aastal vist juba kuus Eesti ekipaaži…
Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Tahtsin rääkida sellest, et maailm on täis mõnusaid kämpasid, kus kõikjalt maailmast saabuvad kondajad korraks aja maha võtavad. Olgu selleks siis üks öö või mitmepäevane puhkus. Kujutad ette, millised reisilood, millised seiklused ja uhked sõidud, inimestest ja karakteritest rääkimata, nendest väravatest sisse ja välja voorivad? Meeletult põnev, onju!
San Marinos parkisid mu kõrval kaks Soome papit, hallid habemed ees, joovastavat vedelapoolist täis, kui lüpsile lonkivad lehmad ning tagusid oma kämperis häälekalt turakat. Ma ei olnud sellel reisil juba kuu aega ühtegi sommi näinud. Oleks hea meelega juttu teinud, aga ei tihanud seletama minna. Vanadel oli minutagi juba hull hoog sees. Siin Albaania rannikul on mu kõrval üks Fordi kastikas, millel kaks suurt katusetelki katusel. Selle taga, mererannal, väikese lõkke kõrval, istub Saksamaalt pärit perekond – ema-isa ja kaks poega ja tütar. Istuvad ja laulavad saksakeelseid laule. Vahel plaksutavad, et rütm ja meeleolu õige püsiks. Teisel pool on vanast Mersu bussikolakast ehitatud kämper. Kes seal elab ja kus nad praegu on, ei tea. Jõudsin siia pilkases pimeduses, ega tea täpselt, kes ja mis siin pärapõrgu 14-eurises mereäärekämpas veel peatuvad. Aga tundub, et pealambivalgusest tagasihelkivaid asju siiski on.
Hehh, ja nüüd jõudsid neli eestlast oma matkasuvilaga. Kuulsin läbi pilkase pimeduse kedagi juhendavalt hüüdmas – “tule-tule!” Ja näed, olidki! Kohe kuidagi soe ja mõnus hakkas sees.
Aga äkki on hoopis see kämpamajandus midagi sellist, mida ma oma reisimiste, sarjade ja kondamiste kõrvalt tegema peaks? Eelmisel aastal saabus selleteemaline äratundmisrõõm ning ehk ka peen võimalus, aga seda näitab aeg, kas ja mis sest saab. Täna ei ole mul aega, et jalg üle põlve, ukulele käes, kämpa väravas istuda ja kõiki saabujaid rõõmsalt tervitada. Ja keda sa siin Eestis oma külmakraadidesse mattunud inimtühjas kämpas ikka nii väga tervitad… Hooaja värk, ju nõu!
Aga äkki on maailm hoopiski nii palju sõitmist täis, et selleks kõigeks pole lihtsalt aega. Vahet pole, vähemat täna mitte. Võtan külmarist pooliku vanaka ja lähen saabunud kaasmaalastele külla.

Fotor_153898234237547

Fotor_15389823923614

Fotor_153898250398919

Fotor_153898259988293