Aitab nüüd küll

IMG_5992Jah, aitab küll. See võib küll mõneti ehk liiga resoluutsena kõlada, aga sellisele järeldusele ma möödunud polaarreisi käigus jõudsin. Kui nüüd veidi lähiajalukku vaadata, siis selgub, et olen viimase kolme aastaga umbes 100 000 km Venemaa erinevaid teid ja radu sõitnud. Käinud ära peaaegu igal pool. Mõnes ka mitu ja sinna, kuhu veel kisub, ei minda. Filmitegijana üritad otsida ikka midagi huvitavat, mida filmida. Uusi ja ennenägematuid asju, uut loodust, uusi teid ja olukordi. Paraku läheb seal hiigelsuurel maal igasse kohta vaid üks tee ning sedagi on enamasti tuhandeid ja tuhandeid kilomeetreid. Tuhandeid ja tuhandeid kilomeetrit juba korduvalt sõidetud ja nähtud teid, radu, linnu, silte, mälestusmärke. Ei midagi uut. Ei midagi erutavat, mille nägemisel pöial paaniliselt kaameralt “Power” nuppu otsima hakkaks. Samasugused halvad või natuke paremad teed. Samasugused kesk-venemaad katvad kased, samasugused lehisesalud, samasugused sood ja rabad. Ning tonnide viisi mägesid. Imeilusaid, võimsaid, lõputuid ja aukartustäratavaid. Aga ka need on kõik nähtud. Vahelduvad vaid talvised valkjashallid toonid ning suverohelisus. Ja kõik. Kõik peale peadpööritava teedeehituse seisab. Seisab, nagu oodates pikkisilmi ning agoonias mingit suurt pauku, mis kogu platsi puhtaks pühiks. IMG_7403Et elu saaks taas uuena alustada. Et tühjade varemetes mahajäetud linnade asemele saaks tekkida midagi värsket. Midagi elusat, mis need inimkonna välkettevõtmiste najal kerkinud monstrumid kasvõi loodusega täidaks. Et need kokkukukkunud, küllili vajunud, äralagunenud ning mahapõletatud arhidektuurimonstrumid ükskord kaoks, viies endaga kaasa selle masendava mälestuse kunagistest aegadest kui kõik oli justkui parem. Aga ei olnud. On vaid hingekriipivad mälestused millestki, mida enam ei ole, ega tule. On vaid trööstitu pilt valges lumevaibas, mida “ehivad” tormituulte rasitavad akendeta majad, linnad ning kõikehõlmav laga.

 

IMG_6308

IMG_6179

Aga ka kõik see on nähtud, kogetud, filmitud. Ja siis leiad ennast ühel hetkel olukorrast, kus su tühi pilk möödakihutavalt maastikult midagi huvitavat leida püüab. Paaniliselt. Sest midagi on ju vaja filmi panna. Midagi on ju vaja näidata. Ja niimoodi tuhandeid ja tuhandeid kilomeetrid tühja ja igavat teed. Lõpuks jõuad esimesele zimnikule. Maastik muutub ja taas on midagi filmida. On, mida jäädvustada ja teistega jagada. Oled rõõmus ja tunned ennast asjalikuna, et saad vaheludeks ka natuke tööd teha, kuniks tajud ühel hetkel, et ka sellel teel ei muutu mitte kui midagi sadu ja sadu kilomeetreid. Ka sellel rajal sai esimese viiesaja kilomeetriga kõik nähtud. Edasi on vaid kõik korduses. Uuesti ja uuesti. Ja siis jääb ainult oodata, et midagi juhtuks… Et midagi läheks katki… Et midagigi toimuks…

IMG_6099IMG_7278Režisöör su peas ketrab ja genereerib erinevaid olukordi, et võimalikuks süzeemuutuseks valmis olla. Otsib aspekte ja kaadreid millega filmi loogiliselt jätkata. Otsib mingitki märki sellest, et midagi huvitavat võiks järgmiseks juhtuda. Ükskõik mida…

Selle spektri teises otsas on elutult süles tolknev kaamerakäsi, mille ainsaks funktsiooniks on jäänud kaamera süles hoidmine. Vedeleb seal, sõrmeotsaga õlatoe vahelt kinni hoides ning ajust tulevaid töökuulutusi oodates.

 

IMG_7064

See ei olnud nüüd enam päris see, mis esimesed kolm talvesõitu. Kindlasti oli siin oma osa ka matka pikal kestvusel ning ülipikkadel “ülesõitudel”, mis hoolimata 36-tunnistest sõidumaratonidest ikkagi halvavalt igavad olid ja aja venima panid. Olgu, ka suvine Kasahstan kippus venima ja tundus igav. Aga seal olid inimesed ja inimesed on huvitavad. Ma võin tundide viisi kuskil kükitada ja askeldavaid kohalikke inimesi filmida. Hing seest sooja rahu täis ja näos rahulolutunne, nagu kroonilisel uppujal, kes on just sünnipäevaks täispuhutava ujumisrõnga saanud.

Et see pikk jutt nüüd kuskilt otsast haisema ei läheks, tuleb tõdeda, et kokkuvõtteks sai sellelt pikalt reisilt ikkagi palju head materjali ning uus sari saab vähemalt minu jaoks olema parem ja huvitavam kui see eelmise aasta “Taimõri” oma. Aga selle Venemaaga on nüüd küll kõik. Mul ei ole selles matkaformaadis seal enam midagi teha. Tundub, nagu ma oleks seal juba kõike näinud ka kogenud. Magadanis on käidud. Tšukotkal kah. Road Of Bones on sõidetud. “110”. Samuti BAM… suvel ja talvel. Baikal nähtud. Silmapiirini lagedad ning imelised polaaralad samuti.  Neljast kohast üle Uuralite käidud. Kõrbes peaaegu ära surnud. Erinevaid zimnikuid on kah nüüdseks sõidetud vast 6000 km jagu…

Aitab nüüd küll. Lähme kuhugi mujale kah. Maailm täis maid, kohti ja radu mida sõita. Inimesi ja seiklusi, mida filmida. Olukordi, mida kogeda ja asju mida õppida ja teada saada.

IMG_70694Vladivostok küll kipitab, aga sinna tõmbab millegi pärast hoopis üksi ja tsikliga. Kamtšatka ürgne ning võimas vulkaanidega loodus ning Tõva, millele ma mitte kuidagi pihta ei juhtu saama. Aga kuhu oleks vaja tänu ühele muusikalisele kollektiivile justkui palverännakule minna…

 

Pildid: Andrus Kägu

Kuidagi teisiti

talv2Selle reisiga on kuidagi teisiti. Mingi imelik rahu on sees. Tavaliselt on enne pikka reisi ikka üks hull rabelemine olnud. Küll on varustust kokku otsitud ja parendatud, või siis tööasju suurtes kogustes ette toodetud. Ning loomulikult ka need mustmiljon asja, mis enne minekut veel teha vaja on. Aga nüüd ei ole midagi… Kõik oleks nagu valmis.

Varustus on juba ammu kokku pakitud. Kõik, mis listis oli, on nüüd ka olemas. Ok, see CAT’i telefon on ikka veel puudu. Ja tõenäoliselt jääbki, aga ju siis pole veel selle aeg käes. Lihtsam muidugi oleks… oma ja vene andmeside kaart ühes vastupidavas kestas koos. Ning ka aku kestab nii, et iga päev laadima ei pea. Aga noh, pole siis pole. Mis seal siis ikka. See-eest lebab Elisa abiga siin laual satelliittelefon, mis võib nii kirjeldamatult oluliseks osutuda, et seda ei oska lahtigi seletada. Seega, suur tänu neile ja Kasparile!

Igapäeva-tööasjadega on nii nagu on. Kaheks kuuks nagunii ette ei jaksa toota ja tegelt pole väga motti kah. Eks paistab, mis üldse tagasi jõudes saab. Kas on veel midagi teha, või kui on, siis kas just seda. Ega ma tegelikult väga muretse kah. Pole ju suurt mõtet pablada asjade üle, mis alles kevadel selgeks saavad. Seega, on nagu on. Eks siis paistab. Mis seal siis ikka.

Muude asjadega on enam-vähem korras. Elukindlustus on veel tegemata, aga töö käib. Kuna ma olen selline vähe ekstreemsema otsa matkaja, siis pidin kirja panema, kus ma viimased kolm aastat kolanud olen. Eeldasid vist, et sinna kolm-neli kohta kirjutatakse… Mul läks vähe rohkem.

Ma olen siiani ilma selleta elanud, aga lähedaste mure paneb siiski tegutsema. Ja eks ta kindlam ole. Ja õige. Ja õiglane. Ja aus.

Kaamera-kola on ka kõik olemas. Vee- ja põrutuskindel kast on ääreni asju täis. Kaamera on sisse pakitud ja juba ootab, et saaks elu endasse imema hakata, mis mõned hetked hiljem juba ajalooks  muutub. Jäingi siin ükspäev mõtlema, et teed küll sellist meelelahutuslikku doki-asja, mida pärast hea vaadata ja meenutada, aga muudad seeläbi paljud asjad ajas püsivamaks. Hetked, inimesed, aja, elu… Kõik need hetked on olemas olnud ja tänu sellele ei kao enam kunagi. Ühest küljest pärsib see muidugi privaatsust, kuid kui mõtlema hakata, siis on ju hea, kui elatud elust midagi alles jääb. On, mida meenutada. On, mida lastelastele rääkida ja näidata: “Et näe, kus vana pani!” Ja nagu sõber Mati ütles – “Ükskord oled sa vana ja siis on hea kui sul on veel üks lugu rääkida.”

Ja tal oli jumala õigus.

Natuke mõtlik lugu sai. Ma ei ole päriselt selline. Seda teeb Hammocki muusika, mis siin taustaks mängib. Võtab korraks hoo maha, laseb endasse vaadata ja toob pähe uued mõtted.

Mõtted asjadest ja kallitest inimestest, kes siia maha jäävad. Muretsevad, hoolivad ja tagasi ootavad. Ja ma tulen, loomulikult tulen, sest mul on veel palju teha, olla ja käia. Aga praegu pean jälle minema, sest ma armastan seda tööd…