Kämbi-hooaeg avatud

Avasime möödunud nädalavahetusel motoriseeritud laagerdamise hooaja. Sõber Käbi vedas oma uue suure Soliferi esimest korda koduhoovist välja ning mina tegin taastutvust aastate eest kohatud katusetelgiga. Koha valik oli lihtne – vanal heal Kalmeojal on kogu vajalik taristu mõnusa õhtu veetmiseks olemas ning sinna viib ka tee. Tõsi, teeradu olid kevadised loodusnähud veidi nurkadest näkitsenud, ent midagi hullu polnud.

Käbi ööbis oma lastega “topsis”. Ja ega seda talle pahaks panna saagi. Haagisel on ju ainult üks viga – selle kolaka peab kuidagi kohale vedama. Kõik muu on aga puhas paradiis. Reguleerid külmal ööl ahjule temperatuuri juurde ja magad kui kuningas laias ja mõnusas voodis. Hommikul ajad end sooja teki alt sooja tuppa ning tõstad teekannu pliidile…

Katusetelgis aga soojendust pole. Noh, kui ennast võrrandist välja jätta. Seda on lihtne kohale vedada ning veelgi lihtsam ja kiirem üles panna. Teed sulguri lahti ja telk on paari järgneva sekundiga elamiskõlblik. Iizi-briizi. Sooja reguleerid sooja pesu, magamiskottidega ning kõige muuga, mida kaasa viitsid vedada. Meie võtsime eelnevale lisaks kaasa ka suure lambavillase teki. Tõenäoliselt oleks saanud ka ilma hakkama, ent parem karta, kui kahetseda. Meeleolukale õhtusele laagerdamisele järgnes mugav ja mõnus öö. Lagled häälitsesid eemal ning mingil hetkel vaibusid ka ületee-polügonil kärgatavad kahurid ja muu lasketehnika.

Ja ega ka hommikul midagi viga polnud. Ilm oli ilus, temperatuur ronis jõudsalt ning kevade  laiska tulekut oli kuulda. Praadisime mune, tegime hapukurgi ja präänikuga võikusid ning katsetasime ära Tactical Foodpacki mammudega riisipudru – oli üllatavalt maahommikune kogemus.

Ja nii see hooaeg kaunil moel avatud saigi. Aeglase käiguga hommik võttis eelmise päeva Matkamessi ja laagriõhtu ülevoolavad emotsioonid ilusasti seeditavaks kokku ning värske õhk tegi oma töö. No, küll oli mõnus!

 

Seiklusteni!

IMG_8395

IMG_8379

IMG_8402

IMG_8400

IMG_8405

IMG_8409

IMG_8383

IMG_8423

IMG_8432

IMG_8421

IMG_8429

Mehed, sõbrapäev, Küülik ja öine Haapsalu

Maailmas on kahte sorti mehi: ühed, kes teevad kõik asjad ise ära – ehitavad maja, remondivad autot, vahetavad oma garaažis talverattad suviste vastu ning teevad selle kõige kõrval veel ka hästi süüa. Ja siis need teised, kellel pole olnud vaja. Sama teema on kuu-, sünni- ja tähtpäevadega. Ühtedel seisavad kõik tähtsad kuupäevad ilusasti meeles ning igaks tähtpäevaks on mõni sobilik üllatus välja mõeldud. Ja siis need teised, kelle jaoks tulevad kõik olulised sündmused suure üllatusena. Tõsi, enamasti samal päeval või siis kerge hilinemisega. Ja nii aastast aastasse. „Oih, sünnipäev… Ouh, aastapäev… Päriselt, homme on sõbrapäev!?!…Bfff…“

Nii ka sellel korral. Paar päeva enne sõbrapäeva (mis on muide 14.02 ning ma tean seda kõikidel muudel aegadel une pealt) tuli poolkogemata välja, et maailma vaimustusest kiljuma ajav tähtpäev on kohe-kohe käes. „Sellel aastal olen tubli“, mõtlesin omaette muiates ning palusin Marisel sõbrapäeva õhtu kalendris „kinniseks“ märkida. Mõtlesin , et sööme midagi head ja oleme niisama mõnusad. Järgmisel päeval tuli taas meelde, et sõbrapäev on kohe-kohe kätte jõudmas. Haarasin telefoni ja helistasin Tallinnast umbes 3000 kiviviske kaugusel olevasse Haapsallu. Neil on seal mõnus Kärme Küüliku nimeline söögikoht. Kõnealune Küülik on aga popp koht. Oleme paaril korral üritanud sellele pihta saada ning niisama uksele koputanud, ent asjata. Küülikust teavad paraku ka teised inimesed ning nemad on sinna alati enne meid jõudnud ning sulni restorani kõik vabad lauad ja toolid enda alla võtnud.

20180214_194227

 

Nüüd aga üllatasin ennastki – broneerisin eos koha. Viimase.  Ja ega siis muud teha jäänudki, kui hüppasin autoga pesulast läbi, haarasin Marise peale tööd autole ning kütsime läbi pimeduse õhtusesse Haapsallu. Ma ei hakka siinkohal Kärmet Küülikut kiitma. Need, kes seal on käinud, teavad seda isegi. Ja need, kes pole, aimavad vast samuti. Ühesõnaga, tegemist on väga mõnusa ja hubase kohaga. Toit on väga hea ja miljöö, et mitte öelda atmosfäär, on igati nauditav. Atmosfääriga meenub alati kunagi kuuldud nali selle kohta, kus mees oli omale kuu peale restorani teinud ning kriitikud kirjutasid arvustustesse, et koht ise oli küll hea ja ning toidud maitsvad, aga mingit atmosfääri polnud…

Ühel ilusal hetkel said praed, kohvid ja muud lauale kantud asjad otsa ning kõht täis. Magustoitu enam ei jaksanud. Tõesti. Kõndisime auto juurde ning otsustasime, et teeme enne koju sõitmist öise Haapsalu vahel mõned tiirud. Vaatame linna ja urgitseme niisama nurgatagustes sõita. Haapsalu on tore linn. Olen sellesse kuurortlinna mingi eluetapi käigus ka aastakeseks elama sattunud. Kohad on tuttavad ja rahulikud. Nagu ka talvine linn ise.

 

IMG_7361

IMG_7363

 

Hiljem kodu poole sõites hakkas temperatuur langema ning maailm täitus piimja uduga. Mõnel lõigul polnud peale udu midagi näha. Mõnel järgmisel polnud udust märkigi. Mõnel aga kiskus kahtlaselt maagiliseks, kui uduvaip paksu kihina paari meetri kõrgusel tee kohal rippus.  Tuled valgustasid alt, pimedus roomas vaikides igast küljest peale ning peakohal rippuv udu valas seoseid ja paralleele otsivasse pähe tunde, nagu sõidaks voodis lina all.  Ühest küljest veider, teisalt aga lummavalt maagiline ja ilus.

Mõtted kolasid aga juba järgmistel radadel. „Huvitav, mis nüüd järgmiseks siis… aa, minu enda tagasihoidlik sünnipäev!“

 

IMG_7366