Imestasin siin mõni aeg tagasi, et kunagi oli ühekäigulise “Erekaga” kõiksuguste mägede võtmine nö. köki-möki, aga nüüd kurnab kergem ja pikem tõus viimasegi elumahla seest… Vajud lihtsalt kiira-käära teeäärde lõõtsutama ja tänad õnne, et sõidupüksid niivõrd tugevalt jalga ning selle osi koos hoiavad – muidu lendaks reielihas heleda plaksuga minema…
Täna tuli selgushetk – Käbi vuras sääremarjade paukudes sellisest mäest üles, mille tipp mulle alt vaadates isegi ei paistnud. Ning kui ma mõni aeg hiljem ratast järgi lohistades ikkagi üles jõudsin, sain aru, et mäetipust rõõmsalt vastu-naeratav venna on umbes samas kaalus, kui mina toona “Erekaga” tegusid tehes. Seega ajan edaspidi kõik kaalu süüks ja magan rahulikult edasi…
