Mehed, sõbrapäev, Küülik ja öine Haapsalu

IMG_7355-2

Maailmas on kahte sorti mehi: ühed, kes teevad kõik asjad ise ära – ehitavad maja, remondivad autot, vahetavad oma garaažis talverattad suviste vastu ning teevad selle kõige kõrval veel ka hästi süüa. Ja siis need teised, kellel pole olnud vaja. Sama teema on kuu-, sünni- ja tähtpäevadega. Ühtedel seisavad kõik tähtsad kuupäevad ilusasti meeles ning igaks tähtpäevaks on mõni sobilik üllatus välja mõeldud. Ja siis need teised, kelle jaoks tulevad kõik olulised sündmused suure üllatusena. Tõsi, enamasti samal päeval või siis kerge hilinemisega. Ja nii aastast aastasse. „Oih, sünnipäev… Ouh, aastapäev… Päriselt, homme on sõbrapäev!?!…Bfff…“

Nii ka sellel korral. Paar päeva enne sõbrapäeva (mis on muide 14.02 ning ma tean seda kõikidel muudel aegadel une pealt) tuli poolkogemata välja, et maailma vaimustusest kiljuma ajav tähtpäev on kohe-kohe käes. „Sellel aastal olen tubli“, mõtlesin omaette muiates ning palusin Marisel sõbrapäeva õhtu kalendris „kinniseks“ märkida. Mõtlesin , et sööme midagi head ja oleme niisama mõnusad. Järgmisel päeval tuli taas meelde, et sõbrapäev on kohe-kohe kätte jõudmas. Haarasin telefoni ja helistasin Tallinnast umbes 3000 kiviviske kaugusel olevasse Haapsallu. Neil on seal mõnus Kärme Küüliku nimeline söögikoht. Kõnealune Küülik on aga popp koht. Oleme paaril korral üritanud sellele pihta saada ning niisama uksele koputanud, ent asjata. Küülikust teavad paraku ka teised inimesed ning nemad on sinna alati enne meid jõudnud ning sulni restorani kõik vabad lauad ja toolid enda alla võtnud.

20180214_194227

 

Nüüd aga üllatasin ennastki – broneerisin eos koha. Viimase.  Ja ega siis muud teha jäänudki, kui hüppasin autoga pesulast läbi, haarasin Marise peale tööd autole ning kütsime läbi pimeduse õhtusesse Haapsallu. Ma ei hakka siinkohal Kärmet Küülikut kiitma. Need, kes seal on käinud, teavad seda isegi. Ja need, kes pole, aimavad vast samuti. Ühesõnaga, tegemist on väga mõnusa ja hubase kohaga. Toit on väga hea ja miljöö, et mitte öelda atmosfäär, on igati nauditav. Atmosfääriga meenub alati kunagi kuuldud nali selle kohta, kus mees oli omale kuu peale restorani teinud ning kriitikud kirjutasid arvustustesse, et koht ise oli küll hea ja ning toidud maitsvad, aga mingit atmosfääri polnud…

Ühel ilusal hetkel said praed, kohvid ja muud lauale kantud asjad otsa ning kõht täis. Magustoitu enam ei jaksanud. Tõesti. Kõndisime auto juurde ning otsustasime, et teeme enne koju sõitmist öise Haapsalu vahel mõned tiirud. Vaatame linna ja urgitseme niisama nurgatagustes sõita. Haapsalu on tore linn. Olen sellesse kuurortlinna mingi eluetapi käigus ka aastakeseks elama sattunud. Kohad on tuttavad ja rahulikud. Nagu ka talvine linn ise.

 

IMG_7361

IMG_7363

 

Hiljem kodu poole sõites hakkas temperatuur langema ning maailm täitus piimja uduga. Mõnel lõigul polnud peale udu midagi näha. Mõnel järgmisel polnud udust märkigi. Mõnel aga kiskus kahtlaselt maagiliseks, kui uduvaip paksu kihina paari meetri kõrgusel tee kohal rippus.  Tuled valgustasid alt, pimedus roomas vaikides igast küljest peale ning peakohal rippuv udu valas seoseid ja paralleele otsivasse pähe tunde, nagu sõidaks voodis lina all.  Ühest küljest veider, teisalt aga lummavalt maagiline ja ilus.

Mõtted kolasid aga juba järgmistel radadel. „Huvitav, mis nüüd järgmiseks siis… aa, minu enda tagasihoidlik sünnipäev!“

 

IMG_7366