Kui üks puu jääb puudu…

IMAG0271Kui ma 2011. aasta suvel esimest korda 4x4Reiside kambaga kaasa pidin minema, olid õhus paljud olmeküsimused. Seal hulgas ka magamise teemad – kas on telk, kellel on telk, milline telk, kes seal veel on jne… Igaks juhuks mõtlesin välja kavala plaani, et võtan kaasa äsja soetatud Hennessy ripptelgi. Mine tea, milliste ebamaisete sitikate ja satikate eest mind säärane sääsevõrguga varustatud rippuv magala kaitseb. Plaanil polnud suurt viga hetkeni, mil ma sellest Raidile rääkisin. Rait kuulas mu õhinal pajatatud loo ära, naeratas ja ütles: „Aga võta siis juba puud ka kaasa. Mongoolias pole ühtegi.“

Pakkusin viimases hädas välja, et seon telgi kahe auto vahele. Rait arvas, et see ei ole hea mõte. Esiteks, kui autos inimesed magavad, on neil sealne olemine veidi kiiga-kääga. Või siis oludest tulenevalt võib seesamune kiiga-kääga olla ka ripptelgis magajal. Teiseks aga on katusel kõvasti raskust ning kui mingi „raske“ asi veel küljele sikutab, siis mine tea, mille võib kõveraks väänata…

Ja nii see toona jäigi. Haarasin kaasa tavatelgi ja pole seda tänini kahetsenud.

IMAG0280

Augusti eelviimasel nädalavahetusel pidasime maha selle aasta viimase Majakajahi.  Kui võistlejad olid pühapäeva hommikul Karujärve äärest teise päeva majakate järele startinud, sõitsin mina Muhu saarele Aki kämpingusse, et auhinnalaud ning kõik vajalik lõputseremooniaks valmis seada. Kui kõik tehtud, jäi võistlejate saabumiseni veel hulk häid tunde. Tuul tiris harvu pilveräbalaid mööda taevast ning päike paistis üha enam. Päev kippus igavesti mõnusaks klaarivat. Kuna aega oli, mõtlesin, et vean võrkkiige välja ning vedelen veidi. Kinnitasin ühe otsa staabi ees kasvava puu külge, kuid teiseni kiik enam ei ulatanud. Vahtisin mõnda aega otsivalt ringi kuni leidsin sobiva kinnituse oma Renegade’i katuselt. Ajasin auto veidi lähemale ja sidusin võrkkiige teise otsa sõiduki katusereelingu külge. Kiike heites vajus auto veidi minu poole kaldu. Reelingud püsisid paigal ning midagi järele ei andnud. Et auto värvkatet mitte rikkuda, paigaldasin kiigunööride alla pehmendused. Isegi, kui nöörid kohe jälgi ei jäta, hõõruvad nad peale pikemat kiikumist mingi armi värvkatesse ikka. Siis aga tekkis küsimus, et kui palju katusereelingud üldse kannatavad. Tõenäoliselt kannatavad originaalid kõvasti rohkem, kui lisavarustusena soetatavad, ent kui palju? Katusetelgi 40 kilo ja magajate kurat-teab-kui-suure raskusega saavad vast kõik raamid hakkama, ent kui sikutada külje peale või ainult ette-taha?

IMAG0282

Tuli välja, et juhendi järgi võib Jeep Renegade’i katusele paigaldada kuni 70-kilose raskuse. See ei tähenda nüüd kuskilt otsast seda, et katusetelk ja paar magajat midagi kohe ära lõhuks. Pigem on selle all mõeldud raskust, millega igapäevases liikluses võib osaleda, koos kõikide ettetulevate äkk-pidurduste ja järsemate kurvikeeramiste ning põigetega.

Grand Cherokee’le lubab kasutusjuhend katusele kinnitada kuni 68-kilose raskuse. Milliseid raskusi kannatavad lisavarustusena ostetavad ja paigaldatavad katusereelingud, mille külge enamasti katuseboksid, velod ja muu murdu paigaldatakse, ei oska öelda. Tõenäoliselt olenevad numbrid paljuski ka tootjast ja kvaliteedist, kuid seda tasuks kindlasti uurida enne, kui te midagi oma auto katuse külge keerate. Olen ise näinud, kuidas järsu tagasipöörde tulemusel pesumasinat kandnud mosse katuseraam koos iluliistudega auto küljest lahti rebenes. Pole just parim viis oma päeva või eesootava reisi alustamiseks. Seega… uurige autot ostes ka katusereelingute kandevõime kohta ning sama tasub teha ka lisavarustusena pakutavaid katuseraame ostes.

Kokkuvõtteks tuleb tõdeda, et head inimesed ja võrkkiiges vedeletud tunnid andsid nädalavahetusele niivõrd chilli fiilingu, et närvi ei ajanud ka pühapäevane viietunnine praamijärjekord. Ja ega ma kurdagi, olen kahe käega praeguse paraamiühenduse poolt.

IMAG0288

Ulila – siin on aed, kus magab armastus.

Juba väga varajasest noorusest on minu süsteemi jäänud paar laulu. Üheks igihaljaks viisiks on Anne Veski hea tuju laul, ehk Atmosfäär, mis isa null-üheteiskümnesse ühendatud sangaga kassettmakist meie seikluse ja sõitmise taustaks üürgas. Teine aga Fix’i ja Silvi Vraiti – Ulila. Teadmine, et minust vaid aasta nooremas laulus rõõmsal meloodial hõigatud Uuli-laa, Uuli-laal ka endas mingit reaalset kohta peidab, jõudis minuni alles kümmekond aastat tagasi. Tõsi, kui ma nüüd enda sisemaailma tolmustes sahtlites sobran, meenub lisaks palju uuemale Keril Veski ainsale hitile Naerata ka Kollane Allvelaev G lugu – Rendime Saarele Sauna. Ja noh, kui sinna juba sobrama jääda, siis….

Ühesõnaga, erinevalt paljudest teistest süsteemi jäänud laulupealkirjadest, on Ulilasse võimalik kohale sõita. Lubab ju mõtlev meel eeldada, et kui üks igihaljas laul mingist kohast tehtud on, siis peab seal ka midagi huvitavat olema.

IMG_3178

Õnneks sattus juuni teise nädalavahetuse autoks olema Mitsubishi L200, mis jättis üllatavalt positiivse mulje. Tummise olekuga auto oli mugav ja hästi juhitav, särtsakas ning mõnusalt võimeka mootoriga, mis lausa kutsus koduteed võimalikult pikaks venitama. Olin sellel nädalavahetusel juba paar korda kodumaa ühest otsast teise uhanud, kuid polnud sellele vaatamata sõiduisu ikkagi rahuldatud saanud. Mõne auto ja tsikliga lihtsalt on nii… ja ega siis polegi muud teha, kui teele uusi kõrvalepõikeid jätta. (Mitsubishi L200-st kirjutan mõne aja pärast wroomer.ee-s vähe pikemalt)

Nii ma sellel ilusal pühapäeval kaua kipitanud Ulila tee rataste alla võtsingi. Tõrvast oli vaja nii kui nii Tallinnasse sõita ning väike kõrvalepõige sobis kaunisse päeva suurepäraselt. Loopisin asjad kastika tagapingile, lehvitasin puhkust alustavale elukaaslasele „kõike head“ ning  panin Pikasilla poole teele. Sealt edasi Rõngu kaudu Sanglasse ja siis Tartu poole ning seal ta peale Puhjat oligi – Ulila, oma laulukuulsas kuues, suveaia silt asulatähise küljes kõlkumas.

Ma ei teadnud Ulila kohta just palju. Teadsin vaid läbivat turba-teemat ning laulusõnadest, et asulas pidi asuma mingi salapärane aed, kus armastus magamas käib. Ja et enne tähtsat külastust ka kodutöö natuke tehtud oleks ning kuulsasse kohta lihtalt suurte silmadega käsi laiutama ei läheks, lugesin Wikipediast juurede – Ulila on alevik Tartu maakonnas Puhja vallas. Seal asus Ulila turbatööstuse administratsioon, mis haldas ka enamikku aleviku infrastruktuurist. Ulila kultuurimaja juures oli 1970ndate algul laululava ja liigirikas suveaed, mille eest hoolitses aleviku elanik Sulev Nigul. Samal kümnendil süttis kultuurimaja ja põles maha.

Suveaed oli endiselt alles. Valgete tellistega ääristatud puidust laululava seisis keset platsi uhkes üksinduses. Väljakut täitsid erinevad pingid ja lauakesed ning näis, et suveaias oldi mitte just kauges minevikus uhket pidu peetud. Pilk väravas seisnud teadetetahvlile tõi selguse majja – mai keskpaigas avati Ulila Suveaia hooaeg ning tähistati Emadepäeva. Emade südameid olid soojendamas Mait ja Mikko Maltis ning Merlyn Uusküla.

IMG_3205

IMG_3208

IMG_3209

Uitasin veidi mööda kunagist liigirikast suveaeda ringi ja otsisin kadunud hiilgeaegade märke. Aia tagumises osa kõrgus metallist torn, mille otsas kõigi eelduste kohaselt lõke põles… Kas ja kuidas tuli sinna sai, jäigi selgusetuks. Ehk oli sellel tornil hoopis mingi teine funktsioon. Selgusetuks jäi ka aia tagaosas osaliselt sisse varisenud kaitserajatist või baariletti meenutav kiviehitis. Aia taga oli teine umbrohu ja heinaga läbi kasvanud territoorium, mille tagumises otsas seisis valgetest tellistest väike majake. Ehitise katusele viis värske puidust trepp. Eeldasin, et keegi elab seal ning ei läinud uurima. Hiljem küsis üks hea tuttav, et kas tiik oli ka alles? Jäin vastuse võlgu. Äkki kuulus trepiga ehitis siiski aiakompleksi ning salapärane tiik peitis end selle taga…

Turbatööstusele viitavaid märke leiab asulast hõlpsasti. Kohe poe eest viib otsetee Laugesoo turbarabasse. Sealsamas silla kõrval kõrgub kunagine uhke elektrijaam, mis sai valmis 1923 ning kasutas kütusena turvast. Esialgu oli jaam eraettevõte, ent aastal 1926 sai omanikuks Tartu linn. Peale Tartu varustas jaam elektriga ka Elvat ja Otepääd. Jaam lasti õhku 1944.

IMG_3182

IMG_3191

IMG_3180

Ulila elektrijaam

Allikas: Eesti Rahva Muuseum 2670-227 www.muis.ee

IMG_3197

Ega Ulilas väga pikalt sõita saagi. Vaatamisväärsusena võib välja tuua veel mõisapargi, põnevad punastest tellistest majad ning väikeste dekoratiiv-tuuleveskite rohkuse, mida leiab üsna mitmetest koduhoovidest. Ja ega seal palju muud polegi. Väike rahulik alev näib elavat oma elu. Suveaias toimuvad aegajalt toredad peod ning kõik muu keerleb turba ümber. Küll aga oleks igati huvitav mõnest sealsest peost osa võtta ning vaadata, mis seis selle magava armastusega ikkagi on. Sest sellel korral armastus suveaias ei maganud ning näis, et ta pole seal juba ammu maganud. Kahju.

IMG_3195

IMG_3199

IMG_3202

IMG_3204

IMG_3211