Kämbi-hooaeg avatud

Avasime möödunud nädalavahetusel motoriseeritud laagerdamise hooaja. Sõber Käbi vedas oma uue suure Soliferi esimest korda koduhoovist välja ning mina tegin taastutvust aastate eest kohatud katusetelgiga. Koha valik oli lihtne – vanal heal Kalmeojal on kogu vajalik taristu mõnusa õhtu veetmiseks olemas ning sinna viib ka tee. Tõsi, teeradu olid kevadised loodusnähud veidi nurkadest näkitsenud, ent midagi hullu polnud.

Käbi ööbis oma lastega “topsis”. Ja ega seda talle pahaks panna saagi. Haagisel on ju ainult üks viga – selle kolaka peab kuidagi kohale vedama. Kõik muu on aga puhas paradiis. Reguleerid külmal ööl ahjule temperatuuri juurde ja magad kui kuningas laias ja mõnusas voodis. Hommikul ajad end sooja teki alt sooja tuppa ning tõstad teekannu pliidile…

Katusetelgis aga soojendust pole. Noh, kui ennast võrrandist välja jätta. Seda on lihtne kohale vedada ning veelgi lihtsam ja kiirem üles panna. Teed sulguri lahti ja telk on paari järgneva sekundiga elamiskõlblik. Iizi-briizi. Sooja reguleerid sooja pesu, magamiskottidega ning kõige muuga, mida kaasa viitsid vedada. Meie võtsime eelnevale lisaks kaasa ka suure lambavillase teki. Tõenäoliselt oleks saanud ka ilma hakkama, ent parem karta, kui kahetseda. Meeleolukale õhtusele laagerdamisele järgnes mugav ja mõnus öö. Lagled häälitsesid eemal ning mingil hetkel vaibusid ka ületee-polügonil kärgatavad kahurid ja muu lasketehnika.

Ja ega ka hommikul midagi viga polnud. Ilm oli ilus, temperatuur ronis jõudsalt ning kevade  laiska tulekut oli kuulda. Praadisime mune, tegime hapukurgi ja präänikuga võikusid ning katsetasime ära Tactical Foodpacki mammudega riisipudru – oli üllatavalt maahommikune kogemus.

Ja nii see hooaeg kaunil moel avatud saigi. Aeglase käiguga hommik võttis eelmise päeva Matkamessi ja laagriõhtu ülevoolavad emotsioonid ilusasti seeditavaks kokku ning värske õhk tegi oma töö. No, küll oli mõnus!

 

Seiklusteni!

IMG_8395

IMG_8379

IMG_8402

IMG_8400

IMG_8405

IMG_8409

IMG_8383

IMG_8423

IMG_8432

IMG_8421

IMG_8429

Kui üks puu jääb puudu…

IMAG0271Kui ma 2011. aasta suvel esimest korda 4x4Reiside kambaga kaasa pidin minema, olid õhus paljud olmeküsimused. Seal hulgas ka magamise teemad – kas on telk, kellel on telk, milline telk, kes seal veel on jne… Igaks juhuks mõtlesin välja kavala plaani, et võtan kaasa äsja soetatud Hennessy ripptelgi. Mine tea, milliste ebamaisete sitikate ja satikate eest mind säärane sääsevõrguga varustatud rippuv magala kaitseb. Plaanil polnud suurt viga hetkeni, mil ma sellest Raidile rääkisin. Rait kuulas mu õhinal pajatatud loo ära, naeratas ja ütles: „Aga võta siis juba puud ka kaasa. Mongoolias pole ühtegi.“

Pakkusin viimases hädas välja, et seon telgi kahe auto vahele. Rait arvas, et see ei ole hea mõte. Esiteks, kui autos inimesed magavad, on neil sealne olemine veidi kiiga-kääga. Või siis oludest tulenevalt võib seesamune kiiga-kääga olla ka ripptelgis magajal. Teiseks aga on katusel kõvasti raskust ning kui mingi „raske“ asi veel küljele sikutab, siis mine tea, mille võib kõveraks väänata…

Ja nii see toona jäigi. Haarasin kaasa tavatelgi ja pole seda tänini kahetsenud.

IMAG0280

Augusti eelviimasel nädalavahetusel pidasime maha selle aasta viimase Majakajahi.  Kui võistlejad olid pühapäeva hommikul Karujärve äärest teise päeva majakate järele startinud, sõitsin mina Muhu saarele Aki kämpingusse, et auhinnalaud ning kõik vajalik lõputseremooniaks valmis seada. Kui kõik tehtud, jäi võistlejate saabumiseni veel hulk häid tunde. Tuul tiris harvu pilveräbalaid mööda taevast ning päike paistis üha enam. Päev kippus igavesti mõnusaks klaarivat. Kuna aega oli, mõtlesin, et vean võrkkiige välja ning vedelen veidi. Kinnitasin ühe otsa staabi ees kasvava puu külge, kuid teiseni kiik enam ei ulatanud. Vahtisin mõnda aega otsivalt ringi kuni leidsin sobiva kinnituse oma Renegade’i katuselt. Ajasin auto veidi lähemale ja sidusin võrkkiige teise otsa sõiduki katusereelingu külge. Kiike heites vajus auto veidi minu poole kaldu. Reelingud püsisid paigal ning midagi järele ei andnud. Et auto värvkatet mitte rikkuda, paigaldasin kiigunööride alla pehmendused. Isegi, kui nöörid kohe jälgi ei jäta, hõõruvad nad peale pikemat kiikumist mingi armi värvkatesse ikka. Siis aga tekkis küsimus, et kui palju katusereelingud üldse kannatavad. Tõenäoliselt kannatavad originaalid kõvasti rohkem, kui lisavarustusena soetatavad, ent kui palju? Katusetelgi 40 kilo ja magajate kurat-teab-kui-suure raskusega saavad vast kõik raamid hakkama, ent kui sikutada külje peale või ainult ette-taha?

IMAG0282

Tuli välja, et juhendi järgi võib Jeep Renegade’i katusele paigaldada kuni 70-kilose raskuse. See ei tähenda nüüd kuskilt otsast seda, et katusetelk ja paar magajat midagi kohe ära lõhuks. Pigem on selle all mõeldud raskust, millega igapäevases liikluses võib osaleda, koos kõikide ettetulevate äkk-pidurduste ja järsemate kurvikeeramiste ning põigetega.

Grand Cherokee’le lubab kasutusjuhend katusele kinnitada kuni 68-kilose raskuse. Milliseid raskusi kannatavad lisavarustusena ostetavad ja paigaldatavad katusereelingud, mille külge enamasti katuseboksid, velod ja muu murdu paigaldatakse, ei oska öelda. Tõenäoliselt olenevad numbrid paljuski ka tootjast ja kvaliteedist, kuid seda tasuks kindlasti uurida enne, kui te midagi oma auto katuse külge keerate. Olen ise näinud, kuidas järsu tagasipöörde tulemusel pesumasinat kandnud mosse katuseraam koos iluliistudega auto küljest lahti rebenes. Pole just parim viis oma päeva või eesootava reisi alustamiseks. Seega… uurige autot ostes ka katusereelingute kandevõime kohta ning sama tasub teha ka lisavarustusena pakutavaid katuseraame ostes.

Kokkuvõtteks tuleb tõdeda, et head inimesed ja võrkkiiges vedeletud tunnid andsid nädalavahetusele niivõrd chilli fiilingu, et närvi ei ajanud ka pühapäevane viietunnine praamijärjekord. Ja ega ma kurdagi, olen kahe käega praeguse paraamiühenduse poolt.

IMAG0288