Kui üks puu jääb puudu…

IMAG0271Kui ma 2011. aasta suvel esimest korda 4x4Reiside kambaga kaasa pidin minema, olid õhus paljud olmeküsimused. Seal hulgas ka magamise teemad – kas on telk, kellel on telk, milline telk, kes seal veel on jne… Igaks juhuks mõtlesin välja kavala plaani, et võtan kaasa äsja soetatud Hennessy ripptelgi. Mine tea, milliste ebamaisete sitikate ja satikate eest mind säärane sääsevõrguga varustatud rippuv magala kaitseb. Plaanil polnud suurt viga hetkeni, mil ma sellest Raidile rääkisin. Rait kuulas mu õhinal pajatatud loo ära, naeratas ja ütles: „Aga võta siis juba puud ka kaasa. Mongoolias pole ühtegi.“

Pakkusin viimases hädas välja, et seon telgi kahe auto vahele. Rait arvas, et see ei ole hea mõte. Esiteks, kui autos inimesed magavad, on neil sealne olemine veidi kiiga-kääga. Või siis oludest tulenevalt võib seesamune kiiga-kääga olla ka ripptelgis magajal. Teiseks aga on katusel kõvasti raskust ning kui mingi „raske“ asi veel küljele sikutab, siis mine tea, mille võib kõveraks väänata…

Ja nii see toona jäigi. Haarasin kaasa tavatelgi ja pole seda tänini kahetsenud.

IMAG0280

Augusti eelviimasel nädalavahetusel pidasime maha selle aasta viimase Majakajahi.  Kui võistlejad olid pühapäeva hommikul Karujärve äärest teise päeva majakate järele startinud, sõitsin mina Muhu saarele Aki kämpingusse, et auhinnalaud ning kõik vajalik lõputseremooniaks valmis seada. Kui kõik tehtud, jäi võistlejate saabumiseni veel hulk häid tunde. Tuul tiris harvu pilveräbalaid mööda taevast ning päike paistis üha enam. Päev kippus igavesti mõnusaks klaarivat. Kuna aega oli, mõtlesin, et vean võrkkiige välja ning vedelen veidi. Kinnitasin ühe otsa staabi ees kasvava puu külge, kuid teiseni kiik enam ei ulatanud. Vahtisin mõnda aega otsivalt ringi kuni leidsin sobiva kinnituse oma Renegade’i katuselt. Ajasin auto veidi lähemale ja sidusin võrkkiige teise otsa sõiduki katusereelingu külge. Kiike heites vajus auto veidi minu poole kaldu. Reelingud püsisid paigal ning midagi järele ei andnud. Et auto värvkatet mitte rikkuda, paigaldasin kiigunööride alla pehmendused. Isegi, kui nöörid kohe jälgi ei jäta, hõõruvad nad peale pikemat kiikumist mingi armi värvkatesse ikka. Siis aga tekkis küsimus, et kui palju katusereelingud üldse kannatavad. Tõenäoliselt kannatavad originaalid kõvasti rohkem, kui lisavarustusena soetatavad, ent kui palju? Katusetelgi 40 kilo ja magajate kurat-teab-kui-suure raskusega saavad vast kõik raamid hakkama, ent kui sikutada külje peale või ainult ette-taha?

IMAG0282

Tuli välja, et juhendi järgi võib Jeep Renegade’i katusele paigaldada kuni 70-kilose raskuse. See ei tähenda nüüd kuskilt otsast seda, et katusetelk ja paar magajat midagi kohe ära lõhuks. Pigem on selle all mõeldud raskust, millega igapäevases liikluses võib osaleda, koos kõikide ettetulevate äkk-pidurduste ja järsemate kurvikeeramiste ning põigetega.

Grand Cherokee’le lubab kasutusjuhend katusele kinnitada kuni 68-kilose raskuse. Milliseid raskusi kannatavad lisavarustusena ostetavad ja paigaldatavad katusereelingud, mille külge enamasti katuseboksid, velod ja muu murdu paigaldatakse, ei oska öelda. Tõenäoliselt olenevad numbrid paljuski ka tootjast ja kvaliteedist, kuid seda tasuks kindlasti uurida enne, kui te midagi oma auto katuse külge keerate. Olen ise näinud, kuidas järsu tagasipöörde tulemusel pesumasinat kandnud mosse katuseraam koos iluliistudega auto küljest lahti rebenes. Pole just parim viis oma päeva või eesootava reisi alustamiseks. Seega… uurige autot ostes ka katusereelingute kandevõime kohta ning sama tasub teha ka lisavarustusena pakutavaid katuseraame ostes.

Kokkuvõtteks tuleb tõdeda, et head inimesed ja võrkkiiges vedeletud tunnid andsid nädalavahetusele niivõrd chilli fiilingu, et närvi ei ajanud ka pühapäevane viietunnine praamijärjekord. Ja ega ma kurdagi, olen kahe käega praeguse paraamiühenduse poolt.

IMAG0288

Vaimustusest, veinist ja väärt topsist

IMAG0269Need inimesed, kes mind tunnevad, teavad, et ma satun mingitest asjadest suhteliselt lihtsalt vaimustusse. Vot, sellel korral oli selleks „asjaks“ roostevabast terasest veiniklaas/tops. Tegelikult olin seda salamisi juba ammu piilumas käinud, kuid mõistus sai alati õigel hetkel jala vahele. Ja nii ta mind seal poes ootas ja lootis, et ehk ühel ilusal päeval…

„Ilus päev“ jõudis kätte eelmisel reedel. Mõtlesin omaette, et oleks sellel korral originaalne ning sirtsutaks lõkkeõhtu kõrvale hoopiski veini. Seda aga plastikust voldikkruusist juua ei saa. Veinijumal vaatab, müristab ning viskab lõpuks kõikehõlmavast nördimusest välguga või midagi…

Nüüd oli eeltöö korralikult tehtud ning ka mõistusel polnud enam arvestatavaid vastuväited. Ok, „sul pole seda ju tegelikult vaja… ja ega see ju üleliia odav asi ka pole“, olid küll asjad, mis kuklasse karjuma jäid, ent vaimustus oli suurem.

Sammusin uhke tops peos poest välja. Endal nägu peas säramas, nagu oleks mõnelt võõralt plikalt just ühe matsaka musi saanud ning seadsin sammud veinipoodi.

Pakkisin Akis laagri lahti, panin telgi üles ning valasin veni värskelt soetatud pokaal-tassi. Meeletu rahulolu. Rets! Nii head asja polnud ammu ostnud. Mida aeg edasi, seda suuremaks kasvas ka vaimustus. Ehk oli see ühel hetkel võrreldav lapsepõlves kingiks saadud siniste potikute tekitatud eufooriaga. Näed, kurat, mis asjad mälusopist välja ujuvad…

gsi-clacierstainlessjalataveinip3_pr_add2_original

IMAG0270

Veinidest ei tea ma aga ikka midagi. Pole lihtsalt vaimustunud. Ja ega ma tast lugu pidada oskagi. Vaatan siltide järgi ning kui kümpa eest kaks notti saab, olen rahul. Ai! Kurja, kus välgutab… Georgia (Gruusia) on mind oma maitsva veini ja olematute hindadega ära rikkunud. Tänud talle selle eest.

Ja kui ma nüüd hästi järgi mõtlen, siis kirjutan praegu seda lugu ühes oma vanas vaimustuses – kohvikus Retro. See on mõnus koht keset Kuressaare kesklinna. Väga mõnus aura ja aed… Ja muusikavalik.

Someone told me long ago
There’s a calm before the storm
I know it’s been comin’ for some time
When it’s over so they say
It’ll rain a sunny day
I know shinin’ down like water

IMAG0272