Coco Beach kämpa, Togo

Vahel on mõni kämpa nii mõnus, et ajab kirjutama. Tahaks lihtsalt, et keegi peale meie ka teaks ja mine tea, äkki on neil ka hea meel, et kedagi huvitab ja kellelegi meeldib. Tõsi, meie teele on jäänud veel paar mõnusat kämpat – Sleeping Camel Mali pealinna kesklinnas Bamakos (4 euri öö ühistoas, 12 euri nägu/kaheses toas), basseiniga Nong Daaba Burkina Faso pealinnas Ouadedougous (2000 CFA telgikoht. Autos magamine, pesemine ja bassein tasuta) ja nüüd see paradiis siin Togo rannas – Coco Beach. Mõnus ilm, soe ja suurte lainetega Atlandi ooken, mis öösiti hiiglaslikke laineid randa paisates paugub. Lomè kesklinn ja ühtlasi ka Ghana piir on siit vaid 19 km kaugusel. Seega, ideaalne paik Togo 56 km pikkusel rannajoonel, kus korraks aeg maha võtta ja end veidi laadida. Kahene, mitte just maailma mugavaima voodiga kämpa, maksab 8k CFA (12 euri) öö. Pesta saab ja kui sääsevõrk õigel ajal voodi ümber laotada, saab ka magada. Konditsioneere pole, aga ventikad töötavad, liigutades öist kuuma ja niisket õhku mööda tuba ringi. Telgikoht maksab vaid 1500 kohalikku. Ühesõnaga mõnus koht, kus kohalik maitsev tume õlu avada ning telefonist mahedat reggaet lainesahina kõrvale kuulata.

Siin õnnestus mul teoks teha ka oma ammune unistus – veeta öö ookeaniäärsete palmide vahele tõmmatud võrkkiiges. Lained ühes, tähistaevas teises servas. Mõnus.

20180116_140019

20180117_161627

20180118_065926

20180117_161516

20180117_115805

20180116_131132(0)

Tükike Rootsit, Älvsbyn ja Polar hotel

IMG_3752IMG_3753Polar hotel on vana; üheksakümnendate algusesse veidi kinni jäänud arhidektuurivärd, mis uuenduste käigus roostevaba plekiga kaetud pool-fassaadiga Älvsbyn’i kesklinnas kohe silma kraapima jääb. Põnevale ja mõttelendu soosivale nimele ei vasta hotellis sisemuses midagi. Ei lume pilte, ei suurt kraadiklaasi ega jääkaru…põhjapõtradest rääkimata. Vitriinis vedeleb vaid paar “Saami”-kirjaga võtmehoidjat. Mahedate beezides toonides seinte vahelt vaatab vastu pruuni laudisega kaetud valvelaud, mille taga seisab üllatavalt kena välimusega noor heledapäine neiu. “Päris rootslane”, muhelen omaette. Check-in läheb ladusalt. Meie – eestlane, leedukas ja kaks lätlast räägime läbisegi inglise, läti ja vene keeles. Leti taha jõudnud pikk tumeda peaga tõmmu kutt kuulatab hetkeks, naeratab siis ja küsib üllatunult – “Võ porusski govorite?”

– “Da”

– “Aaa!”, ärkab kutt kui varjusurmast ning jätkab: “Pivo hatite?

IMG_3754IMG_3761Jalutame kuti sabas kõrvalruumi – hiiglaslikku banketisaali. Saali lagi on näinud paremaid päevi. Kuldse peegeldusega ripplaepaneelid on tipitud 180 lambipesaga, milles on kunagistel hiilgeaegadel mahe-ähmaselt helendanud sama palju hõõgniitpirne. Tänaseks on neist alles vaid kolmandik. Tühjad lambipesad on kui õhku ahmivad suud, ootmas ja omavahelisi panuseid tehes, millisest järgmisena funktsionaalsus kui elulõng välja keeratakse.

Kadunud lambipirnide saladus rullub lahti järgmises saalis. Selles, 180 lambipirniga ja kuldsete laepaneelidega saalis, on toimunud kõik selle väikese linna suuremad üritused – Pulmadest, sünnipäevadest ja karmidest karaokelahingutest bingo-õhtuteni välja.  Viimase paarimümne aasta suurejoonelisi pidusid meenutavad kümned ripplaepaneelidesse tulistatud shampanjakorkide jäljed, mis kuldse helgi ja peegeldusega ruudud omamoodi kõverpeegliteks muudavad. Sellesse psühhedeelsesse lakke jõuavadki needsamad naabertoa pirnid, asendamaks neid, mis mulliveini korkide poolt purustatuks saavad ning mille tuhended killud all-istuvate pidutsejate piduroogadesse uusi maitseelamusi pakkuma langevad.

IMG_3766Minu tuba on kolmandal. Sinna viib lift. Ka trepist saab, kui vajadus peaks tekkima. Ei teki.

Kahene tuba on igati normaalne. Vähemalt neile, kes sisekujundusest ja feng-shui’st midagi ei tea või sellistest asjadest lihtsalt ei hooli. Mõni teadlikum ja äkilisem visuaaliguru kägistaks ennast arvatavasti akende ees rippuvate hard-core kardinatega teadvusetuks, et edasiste sisekujundusmoe vääratuste tõttu saadavat ajukahjustust ennetada. See on kõik aga rohkem nokkimise teema, milleks on andnud inspiratsiooni ja tõuke lugematute “Hotel Impossible” episoodide vaatamine.  Voodi on hea, voodipesu puhas ning seinal rippuv kaasaegne teler kuvab kuute kohalikku teleprogrammi.

 

IMG_3759Polaarjoonest 80 kilomeetri kaugusel asuvas väikelinnas on avatud vaid vähesed söögikohad. Saada on peamiselt pizzat ja kebabi, mida valmistavad sisserännanud. 80% söögist teeb valmis fritüür. Inglise keelt räägitakse vähe. Kolmandik sulavate lumahangede vahel siblivatest inimestest on süsimustad. Sisserännanuid on meeletult. Minu suureks üllatuseks ja pettumuseks on põlisrootslased omas lumises linnas selges vähemuses. Uhket sirgeseljalist heledapäist rootslast peaaegu et ei ole. Pole ka Saamisid, kelle algupärased asustusalad peaksid siit vaid mõnesaja kilomeetri kauguselt alguse saama. Pole ka vägevaid põhjamaa viikingeid, kes nendel lumistel ja külmadel aladel ennast igati kodus peaks tundma…

Kahju on. Ja kurb.